“Linn… inimeste pelgupaik,” ümiseb Võlur aegamisi mööda kitsast tänavat kulgedes. Ta tume mantliserv lendleb üle munakivisillutise nagu tiivad laiali sirutanud hiiglaslik must lind, mis piketeerib niiske õhtuhämaruse endasse imenud vihmaveelompide kohal. “Jah, nii see on,” sõnab Laps. “Terve elu tahavad inimesed end justkui peita millegi eest. Ümbritsevad end peletavalt kõrgete hoonete, undavate masinate, möirgava muusika, […]
“Näe, tõrvalilled,” ümiseb Laps mööda kraaviperve uidates. Ta jääb seisma ja tõmbab sõrmedega aegamisi läbi heleroosade õite, mille pruunikad varred pisut kleebivad. “Nad on nagu inimesed enda kleepuvate unistustega, kas pole?” “Mispärast kleepuvatega?” imestab Võlur oma tumedaid puhmaskulme kergitades. “Unistused… need on miski, mis kleepuvad inimeste mõtetesse ega lase enam lahti. Nende külge kleepub aja jooksul omakorda […]
“Näed, värihein õitseb jälle,” sõnan mõtlikult, pöörates pilgu päikeses sulavalt asfaldilt, mis toob me sõõrmeisse kergelt kirbet suvist lõhna, suvepalavuses lõõskavale heinamaale. Selles küpseb õitsva heina eriskummaline purpurpruun toon, mille toob esile tuules sahisev värihein. Habras ja esmapilgul justkui tähelepandamatu eikeegi, mis külluslikult vohades signeerib sellegipoolest kogu maastikule enda tuntava ja vaieldamatu kohalolu. “Tõepoolest,” sõnad Sa. “Täpselt nagu igal […]
Ühel jahedal kolmapäevaõhtul Pudeneb mahajäetud õunapuu ladvast Rohetavale samblale roosapõskne Õunapuuõnn – Ringutab, hõõrub segaduses uneseguseid silmi Ja vaatab hämmeldunult ringi Libistab läbi oksaaugu end Su aeda Kressipeenarde, murulaugu ja maasikataimede vahele Silmitseb uurivalt silmanurgast Kuidas Sa aiatoolis raamatu lehte keerad Ja mõtlikult kulmu kortsutad Uurib sünnimärki Su meelekohas Loendab üle Su kulmukarvad Naeratus suunurgas Libiseb hääletuna […]
“Mida sa kõige rohkem kardad?” küsid Sa päevi hiljem. Siis, kui me taas mereääre kiviklibusel pinnal kõnnime ja ma Su kergete sammudega alateadlikult sarnast rütmi leida üritan. Meretuul toob jahedate kevadiste iilidena ranna poolt me sõõrmeisse kerget, heledat õhku, sasides üleannetuna me juustes ja pannes Su kummalise kaneelikarva mantli hõlmad purjedena laperdama. Pargi servas sinetab ebamaiselt, mis osutub lähemale […]
“See on kummaline,” sõnan mõtlikuna mööda mere äärt kulgedes ja jään millegipärast ainiti enda jalge ees lebavat tillukest auguga kivi silmitsema. Peale hetkelist kaalumist korjan selle pihku ja vaatan uurivalt. Aeg on vajutanud valgesse, esmapilgul täiesti tähelepandamatusse paekivikildu kummalise tähnilise teokarbimustri, mis istub seal nagu kõige paeluvam kunstiteos. Sellest sõrmedega üle libistades märkan, et kivi pole siiski […]
“Ja võib-olla sa tahaks mulle siiski öelda, miks sa praegusesse heledasse aega eelarvamusega suhtud?” küsid Sa juba kolmandat korda. Vaikselt ja rahulikult, ilma ülemäärase uudishimuta, nõnda, nagu ainult Sina oskad. Pigem selleks, et mind ennast mõne mu pisut vildaka mõttekäigu üle juurdlema panna, kui et midagi poolvägisi minust päevavalgele tirida, mida ma tegelikkuses avaldada ei söanda. […]
“Nüüd räägi mulle Võilillemehest,” sõnab Laps. “Ohoh, sa oled täna päris lugude lainel,” muigab Võlur, kortsulisel näol peegeldumas põgus hämmeldus. Laps ei vasta, vaid kõnnib mõtlikuna mööda helekollast lõputut välja, puhudes hajameelselt valgeid ebemeid lendu. Need keerlevad suvetuules kergelt ja kaalutult, maandudes pisut eemale, sügavale rohelise heina sisse. “Sa oled oma rohelises kleidis ja […]
“Ja muide, Su uus blogikujundus näeb päris hullumeelselt kirju välja.” “Ma tean. See on vist osa sellest positiivsest hullusest, mille Sa endaga märkamatult kaasa tood.” Sa naerad pisut meelitatult. “Loodetavasti lugejad andestavad sulle su värvipimeduse. Fotod ei paista ju absoluutselt välja. See kirjumirju paneb mõtlema, mis su eesmärk siin üldse õieti on? Loodusblogi pidada […]
“Tule,” ütled Sa, haarad mu käest ja hakkad pikkade sammudega mööda märga liiva edasi rühkima. “Kuhu?” pärin ma segaduses Sulle peaaegu jooksujalu järgnedes. Mu varbad vajuvad sügavale liiva, nii et kingad kipuvad ära kaduma. Päike laskub üha madalamale, pimestab oma pehmete murduvate kiirtega mu silmi, visandades Su tumedaile läikvaile juustele kummalisi hõõguvroosasid varje, mis mööda […]
See juhtub kõigest mõni hetk hiljem. Siis, kui Poiss ja Tüdruk, sõrmed tihedalt teineteise omade ümber põimunud, ära on läinud, viies taldade all kaasa kogu endi ümber heljunud õnne nähtamatu õietolmu. Keegi väike ja peaaegu märkamatu astub rohetava metsa varjust välja, lähenedes läbi kanarbikusalu samale paigale peaaegu kuuldamatuna. Justkui poolunes libisevad ta ebamaistena säravad silmad […]
Mõnda aega vaikides kõndinud, ütled Sa korraga: “Tunned?” “Mida?” pärin mõnevõrra hämmeldunult seisma jäädes. “Lõhna.” “Mis lõhna?” “Seda ütle mulle sina,” sõnad Sa nähtamatu naeratusega. Silmitsen uurivalt Su nägu tumeda kapuutsi varjus, mõeldes endamisi, miks küll pead Sa alati nii mänguliselt, hoomamatult salapärane olema. “Olgu,” nõustun lõpuks pisut ebalevalt, teades juba ette, et see […]
“Kirjuta minust,” ütled Sa lõpuks, kui meri jahedamaks tõmbub ja päev silmapiiri taha kaldu vajub, vedades kõige eredama purpuri endaga märkamatult kaasa. “Miks Sa tahad?” olen juba hakatuseks pisut hämmeldunud. “Ma tahan lihtsalt näha, mismoodi Su sõnad asetavad mind Su mõtetes maailma.” “Sa tahad liiga palju.” “See on küll uudis,” naerad Sa pisut üllatunult. […]
“Näed, täna oli meri juba pisut suve karva, ” ütled Sa. Heidan pilgu kauguse poole, kus talvise karmkülma halli asemel virvendab silmapiiril tõepoolest märksa heledamalt ja õrnemalt hõõguv peegeldus. Rannaäärtes, madalast luitunud kuluheinast sirutuvad poolmärkamatuina vastu sääri end üksteise võidu välja nurmenukkude külluslikult kollased perekonnad. “Jah, on tõesti,” tõden tahtmatult, tajudes Su liikumise eriskummalist […]
Eile ma nägin Sind. Korraks ja sootuks teistmoodi, kui ma seda varem olin näinud. Päris lähedalt ja üllatusega. Nurga alt, mille olemasolu ma seni ei osanud aimatagi. Mis oleks võinud mind isegi rõõmustada, kui see poleks olnud kõigest hilinenud ja tarbetuks muutunud rõõm, mille jaoks ei näi enam leiduvat ühki sobiva suuruse ja kujuga […]
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Feel no evil. Fear no evil.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Krista veebiblogi
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kirjapiiga Kiiri Saare blogi 