Sa oled terves maailmas ihuüksinda. Sul ei ole kellegi juurde minna, keegi ei oota sind. Sind ümbritseb igavene vaakum, mitte kedagi ei huvita, keegi ei hooli. See ei loe, oled sa elus või surnud, sest sa oled täiesti üksi, igavesest ajast igavesti. Sa kuuled, kuidas sa hingad. Sa näed ja sinu sõrmeotsad puudutavad nagu vanastigi […]
Vahel on mul tunne, et ma koosnen üleni unistustest. Mu käed ja jalad on tehtud igatsusest, silmad ja suu soovidest. Mu põsel ukerdab unistuste lepatriinu ja juukseid sasib unelmavärvi tuul. Ma ei ütle, et mu elu oleks pidanud koosnema ainult lõuendile paisatud kirgastest värvidest, aroomivannidest, spaapuhkustest, kannul käivast aust ja kuulsusest, sõprade kaasakiskuvast sädinast ja […]
Sinu pärast armastan kõiki neid otsatuid soolaukaid ja rabasihte, kiitsakaid männikõverikke ja puulatvadesse takerdunud heitlikke loojanguvärve. Ainult sinu tõttu olen lummatud kõigist neist soistest vaadetest, puude küljes helmeripatsitena kiikuvatest ämblikuvõrgukeedest, salalikest pruunidest veesilmadest ja vetikate kirevast vetruvast vaibast, mida mööda uitmõtteis lõpmatusse kulgeda. Sinu pärast armastan neid pikki tumedaid videvikuvarje, hapraid hommikuid, haldjana laukamaale […]
Ei midagi uut siin ilmas. Ikka armastan Sind. Neid punaste öölampidena loitvaid õilmeid Su aknalaual. Taimede tugevaid mahlakaid varsi ja neis pulbitsevat ehedat elujõudu. Su kardinaid ja kassikräbulist tapeeti. Naeru ja naha soojust. Su sammude tuttavat kõla ja Su häält, Su silmade sädelevat tuld. Su lihtsaid kingi ja karupruuni kampsuni kraed. Ikka Sind. […]
Vaikimine on tervenemine. Vaikimine on vabanemine. Kesk üht halli argipäeva sain sellest lõpuks aru. Sõnad… neid ongi olnud liiga palju. Enamik neist tühjalt õhku riputatud. Kellelegi, kes hoolida ei täinud. Kellelegi, kes hoolimist ei näinud. Paremik mu sõnadest on nagunii saanud läikivate kaante vahele. Ajakirjadeks. Raamatuiks. Ikka müügiks, milleks muuks. Neist enam vabaneda ei saa, […]
PKui sa arvad, et sind pole enam olemas, siis eksid. Kõigis inimestes, kellega kokku puutun, otsin alateadlikult sind. Aga nad pole sina ega saa selleks mitte kunagi. Vahel olen eneses pettunud, kuidas mõne inimesega mööda panen ja mu tugevalt intuitiivne meel mind reetlikult alt veab. Kirjutan võhivõõrasse enda unelmad, kuigi neid pole seal kunagi […]
Mõni päev on nii õige. Tuule õõtsumine rannaroos on leebe. Ja vesi sõbralik, sillerdav, pehme. Liiv taldade all päikesesoe. Kohvi maitse tassis õige. See päikesehelk lauaserval niisamuti. Ja kuigi kardad ikkagi, et miski viib selle hea kohe-kohe ära, ei juhtu sellegipoolest mitte midagi sellist. Vesi on endiselt pehme, liiv soe ja kohvi maitse õige. Päev […]
Pehme suvine vihm varahommikul. Kõik on nii roheline, udujas, vihmalõhnaline. Vaikne aiatee. Kahel pool kätt lillepeenrad, kõrvuti mu mõtetega. Täis kirevat värskust. Ei ühtegi mürarikast hingetõmmet. Taimed lõhnavad niiskuse järgi. Maa hingab sooja rahu. Niisamuti minagi, peale pikka und. Mõni uni kestab igavesti. Hea, et poole peal ärkama sain.
Nurmenukujanu ajas mu veel hilisõhtul mere äärde, kohtuma päeva viimase hapra valgusega. Mustavate põlispuude taga küütles lapike verevat loojangutaevast, sinise siidpaelana sillerdas meri. Oli vaikne ja karge. Otsatu iseolemise, üksiolemise õnnestav kergus. Leidsin kadakate vahelt, kuluheinariismete seest vaid üksikuid talvekohmetuid õisi. Tillukeste varte ja veel olematute, krimpsus lehtedega. Üle kõige ihkaski hing seda lihtsust. Rohkem kui kõike […]
Ma tean. See sinu nähtamatu vaimne võim minu üle on alati olnud kõigest mu enese pelk kujutelm. Magus ja ühtaegu valus. Rahesadu, tormid ja orkaan möllavad vaid meie endi sisemuses, ei mujal. Maailm on ikka samasugune – turvaliselt argine, hall ja tavaline. Kinnisideed, need on me endi mõttepalangutest võrsunud umbrohi. Mu vankumatu vajadus sinust ja […]
Kui kummastav. Ma ei tahagi enam käia seda teed. Seda kanarbikuvõserikku kasvavat salarada, mis veel vaid aimamisi vanade remmelgate varjust terendab. Ikka leian põhjuse, et kõrvale põigelda, mitte mõelda sääl hargnevatele võimalustele. Ega ma enam suurt usugi neid valikuid, suutmata kedagi tõsiselt võtta. Ette ennustatav tulem oleks nagunii valu. Või tühjus. Või pettumus. Või need […]
Aeg annab armastust, Aeg annab andestust, Aeg annab unustust. Nii lihtne see ongi. Pilt: FB
Sellesse õdusasse udusse võiks häämeelega eksida. Loodus laotab värve vihma kätte kuivama. Teed on palistet kaselehepuruga, udus hulbib unistus, märjad tiivad maadligi. Nii käega katsutav, kutsuv. Alati igiomane, minu. Meri kallistab kaldakive. Vee puudutus on karge ja valus. Vihm sajab pühapäevale pähe. Kassari, 2015
Need tuled… Näe, need tuled… Vaatavad üle pimeduses püherdava vee. Need tuled on selle varjulise lahesopi silmadeks. Vahivad mind. Üks silm loojangupunane, teine rohurohelist karva. Keelav ja lubav ühtaegu. Mine vaid õigest mereväravast ja oledki õnnelikult päral. Õhtuks kodus. Kui vaid ilma pääl heitlik teaks, kumba tulukest uskuda. Sadam tukub oma kesksügist und. Palistab põski […]
Jälle on sügis. Jälle on pimedus. Kätte jõudnud ehmatavalt vara. Istun ja vaatan kõrgel kaldapealsel, kuis taamal loksub otsatu öömust vesi. Tumedalt, leebelt. On soe. Veel pole õhus talve rasket painet. Ega ta tulemata jää. Nagu vältimatu, mis alles rändlinnuna teel. Üle lahe särab vastu peotäis tulesid. Kutsuvalt ja värviliselt, nagu peaks siresäärsed sireenid isekeskis […]
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Feel no evil. Fear no evil.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Krista veebiblogi
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kirjapiiga Kiiri Saare blogi 