Kummaline hommik

Kui kummaline – Siis kui kõige vähem ootad, Küünarnukkideni kaevunud Argipäeva pappkasti Mõtled muremadalad Nagu udus ukerdaval putukal Sööstab korraga su juurde See siidsallina lendu läind unistus Kunagi kaelast libisenud, Silmapiiri taha lehvinud leekiv puri Nagu rõõmus koerakutsikas Põimub sõbrana su ümber Libiseb suudlema Su uskumatuid sõrmi: Õpi ootama    

Kolletavate kõrkjate hommik

Tol kolmapäeva hommikul Mil mu määrdund köögiaknale Langes aegamisi Märga kleepuvat lund Ja all jõe lookleval teel Kolletavate kõrkjate vahel Mängisid poisikesed Jäätükkidega hokit, Sain ma lõpuks aru Et su silmade külm sina Ei päästa mind   Su mantli hõlmade vahelt Hoovas mu hommikusse Pettumuse porine keeris Kui läksid nagu need teisedki Kõige kaduva teed   […]

Pimeduse 12 põikteel

Seisad jälle Seal Pimeduse 12 põikteel Pähklivärvi poolmantlis Naeru pehmus põsesarnadel, Tumedate laugude taga Meelespealillena Õitsele puhkemas öö   Su sõnade suvesoe vihmasabin Riivab troopikatuulena mu huuli Sulatab iga pudenenud piisaga Külma kinnitrambitud lund   Nõnda iga vihmaks sadanud sõnaga Teed sa jälle terveks mind Ja mina sind