Ei taha sünnipäeva, ei taha kohe üldse mitte. Sellel aastal mitte. Varasemalt olen sellesse suhtunud enamjaolt mingi üllatuseseguse ootusega, ikka on sünnipäev olnud kuidagi hoopis teisem – kirkam, olulisem, mingi määrava tähendusega päev terve ülejäänud aasta jaoks. Sünnipäev on eelkõige veider kohustus tuttavate ning kolleegide jaoks. Kõik peavad korraks olema rõõmsad ja andma mulle […]

Meenutuseks killuke suve heledat soojust, järvevee õrnpehmet lõhna, veepiiril õõtsuvaid kõrkjaid ja vesikuppude nahkseid lehti. Üle järvevee kummarduvaid kaski, natuke lepavõsa ja peotäis pruune hundinuiasid. Teel kusagilt ja kuhugi, koos üle taeva sõudvate suvepilvedega, ikka iseendani ja vahel enda eest eemale. Lõõdla järv, selle suve sume elamus.        

  Kauni jõulukingitusena mulle enesele nägi 11ndal detsembril ilmavalgust mu seitsmes romaan “Punamütsike kakssada aastat hiljem.” Teos on kõvas köites, mahult 280 lk. Romaani andis välja kirjastus Argo. Selle raamatu sünd on mõnevõrra erinev teiste teoste omast, mis kõik said ühe jutiga valmis kirjutatud. Tekkis idee kirjutada ühest muinasjututegelasest tänapäevases võtmes. Kuidagi iseenesest sai selleks Punamütsike […]

Seni mu eduliselt poolteist aastat väldanud koostöösse peatoimetaja Anne Lugimaga ja ajakirjaga “Saladused” on tulnud muudatus. Ajakiri ühines omanike kokkuleppel ajakirjaga “Saatus” ning hakkab igakuiselt ilmuma uue nime all, väljaandena “Saatus&Saladused”. Toimetaja Anne-Mari Alveri sõnul on uus ajakiri veidi mahukam, aga sisuliselt sama. Alles on jäänud mõlema ajakirja unikaalsed tugevused, lugeja ette jõuab hulk magusaid […]

Kel suvel tahtmist rannas päevitamise kõrvale või pikas praamisabas seistes midagi lugeda ja ühtlasi kuulda, kuidas mul läheb, soovitaksin sirvida rohelisekaanelist juulikuu “Eesti Naist,” mille esikaanelt naeratab rõõmsal meelel vastu Angeelika Kang. Artkli “Eneseteostus romaanide kaudu” meisterdas valmis Krista Link, kes pöördus mõni aeg tagasi meilitsi minu poole ja puistas mu postkasti küsimusterahe, millele toetudes […]

 Hiljaaegu leidsin veebis ringi kolades ühe vapustavalt ilusa fotoblogi. Tõsiselt hea kvaliteediga fotod – pildid inimeste igapäevastest ja samas nii erilistest hetkedest, millest igaüks on muudetud justkui kunstiteoseks. Värvid, valgus, varjud, rabavalt ehedad detailid, oma lihtsuses haaravalt tabavad. Igatahes olin täielikult lummatud, sest sellisel tasemel asja polnud tõepoolest tükk aega näinud. Blogiga saab tutvust teha […]

Ja nüüd pisut informatiivsemat juttu ka. Uuematest uudistest niipalju, et kel võimalik soetada Hiiu Lehte, siis hetkel ilmub seal mu järjejutt “Tupiktänavas.” Kirjutasin selle käsikirja kohe peale “Lepatriinupüüdjat,” seega kellele sarnane kergelt ilmaasjade üle humooritsev ja arutlev stiil sobib, neile peaks ka mu uus järjejutt meeldima. Esialgu polnudki mul plaani oma novelli järjejutuna välja pakkuda, […]

Nii. Nüüd olen ma natuke juba endast rääkinud küll, kuigi pigem ehk sellises omamoodi ja mõtisklevas võtmes, kui faktilist infot poetades, aga ilmselt polegi mu eesmärk endast väga detailset infot maha jätta, a´la kuidas ma kastsin maasikataimi ja kui tore see ikka oli või mis värvi pluusi ma kandsin kolmapäeva hommikul kell 10. 🙂  Seda […]

Jälle on õhtu – vaikne, karge ja  jahe. Sügavmustas taevas särab miljon tähte. Tulin mõni aeg tagasi õuest, niiske õhtuse õhu käest, rattaga sõitmast, kahel pool teed laiumas sünge hämar mets, mis justkui peidaks endas miljonit õudust ja salapära, mida parema meelega ei vaataks. Lapsena kartsin alati pimedat metsa, see tundus kuidagi kõhedust tekitav ja mingit […]