Kevad ukse taga

Sul on õigus Kõik kaob – Lehed pudenevad puudelt Sammudele langeb lumi Sõrmejäljepitseri nahalt Uhab maha mõru merevesi   Taimetee jahtub tassis Päikesekiir kustub akna taga Parfüümipudel saab tühjaks Ja vait jääb murdlainena mühanud meel   Sul on õigus Kõik kaob Kuid tuleb jälle Koputab kevadena uksele Mängitab päikest silmades Istutab akna taha alpikanni Ja […]

Narmendav õrnus

Justkui iidse Maa alla vajunud linna Lunatähte Hoian oma tuvihalli talvemantli Taskupõhjas Ikka veel alles Neid kahte narmendavat Teatripiletit Justkui ühepäevast priipääset Su silmade sulasooja valguseni   Härmajuusne detsembrituul Varrukates varjul lume suhkrupuru On peitnud palveränduri pilgu eest Viimsegi raja Teatrimaja Lääpatallatud trepini   Ent mu sõrmedel seal talvemantlitasku Sametises sügavuses Vastu narmendavat paberpudedat Õrnust […]

Tagasipöördumine maailma äärelt

“Nii valge,” ütled sa, surud käed sügavamale taskupõhja ja seisatad vaikides puutumata lumes. Su kreemika mantli hõlmad laperdavad tuules ja näolt pleekinud salke pühkides voolab sinusse mingi veider elutu rahu. “Jah, valge tõepoolest,” nendib Ta. “Näeb välja nagu surnuaed.” “Küllap mingis mõttes ta ongi. Sellest on hulk aega, mil olin viimati siin.” “Räägi, mis oli […]

Salatiroheline hetk

“Mäletad seda kevadet?” ümiseb Ta endamisi ja nõjatub silla käsipuule. Me all virvendab sogane läbipaistmatu vesi, kust sügis on kõik värvid viinud. “Jah, ma mäletan seda kevadet,” vastad sa ja pühid näo ees lehviva salgu kõrva taha. Need on heledaks pleekinud, nagu istuks neis ikka veel näpuotsatäis mööda libisenud suve. Su silmadest vilksatab läbi hele salatiroheline valgus, mis sama […]

Vabapääse Naeratuse maale

  “Ära valeta endale,” ütleb Ta. “Sa oled iseenda jaoks alles ja kõik muu pole oluline.” Pühid juukseid näolt, vaatad praguneva paadi eredaid kooruvaid värvitoone ja vaikid. “Selle lahesopi tagant algab maa, kus elab naeratus,” kummardub Ta saladust avaldades lähemale, nii et tajud kuuma hingeõhku enda näol. “Sinna jõuda pole kuigi keeruline. Kõigest mõni kilomeeter […]

Seitsmevärviline lubadus

  Peale vihmast päeva on ta alati siin. Selles väikeses lahesopis, mille kohal tiirleb külluses valgeid kajakaid. Naeratab kivide vahelt, kõnnib mööda muuli veepiirini välja, heidab end korraks jääkülma vette, kaob sõnatuna silmapiirile silmist. Vaatad talle järele ja tunned hämmeldust, kui lihtne ja kerge on vahel kõik. Ja kuidas sa saad sellest aru ainult siin. Ja […]

Punaste marjade valgus

  Mõnel õhtul, kui jahe sügispäike on märkamatuna kuhugi varjule roomanud, on õhk juba jääkarge ja jahe. Hingad õhku iseenda piimjaks auruks muutunud hingetõmbeid ja astud edasi mööda raudkülma veepiiri. Looklev jäljerida justkui eikuhugi. Tühi rand, tuules keerlevad lehed, üksikud erepunased värvilaigud põõsastel. Metsa värvikirevus, mis tõmbub üha kahvatumaks. Üksteise järele pudeneb maapinnale lehekollane, leekivpunane. Jääb […]

Suvelõpuvalgus

“Vaata, kui kummalist tooni vesi,” ütlen ühtäkki ja tõstan käe silmadele varjuks. Meie ees sillerdab suvelõpuvärvides meri, milles helgib eresinise kõrval lai triip läbipaistvat kuldset. Lahe kohal teevad üksikuid heitlikke sööste paar valget merelindu. Õhk lõhnab kergelt ja rusuvalt ühtaegu nagu helguse ja paratamatuse soolamaitseline segu. “Miks sa tulid siia?” küsid Sa korraga. Päike põletab Su pluusi helevalget […]

Vesikupuvärvides

  “Kui kummaline,” ütlen korraga, justkui taas iseendale. Vaatan, kuidas Sa pikkade sammudega läbi kõrkjate kahlad ja lõpuks madalale päikesesoojale puusillale istud. Su päevitunud käsivartel mängleb laisalt suvelõpupäike ja pruunid varbad ulatuvad peaaegu vee rohetavat pinda puudutama. “Mis asi?” Tuul õõtsutab kõrkjates kasvavat paari sametist hundinuia ja kaldaäärses madalas vees hulbib peotäis kollaseid vesikuppe. Metsavahetee on täis […]

Meremaiguline vaikus

  “Kuhu me läheme?” olen uudishimulik. Kuumusest lõhnav asfalt me jalgade all on märkamatult asendunud liivase kruusateega. Tee muutub üha kitsamaks, lookleb heinamaa ja viljapõldude vahel nagu pikk laisk madu. Pea kohal lõõskab hele pilvitu taevas, õhk virvendab kuldselt, lõhnates mändide ning rannataimede järele. Tee äärtes kooldub me poole puhmaste viisi valgeid karikakraid ja mõni üksik sinine kellukas. […]

Nagu õielehed tuules

  “Tuul tõuseb,” ütlen vaikselt, justkui iseendale ja vaatan ainiti, kuidas ta aia nurgas õitsvalt pojengilt õielehti rebib ja neid hoolimatult eemale lennutab. Ilm on pilvine ja südasuve asemel lõhnab õhus pigem sügist. Valged ja roosad õielehed keerlevad läbisegi õhus nagu suured eriskummalised lumehelbed, puudutavad mu nägu, riivavad aimamisi mu käsivarsi ja kaovad siis laperdades […]

Lugu Jasmiiniõiest, kes ihkas igavikku

  “On sul mõni üleloomulik lugu ka varuks?” pärib Laps korraga ja tõstab enda ebamaiselt helkivad silmad, milles vilksatab korras taamal sillerdava mere kaduv purpur. “Sa oled ju Võlur. Oled sa kellegi jaoks kunagi võlunud ka midagi?” Võlur muheleb ja piidleb Last silmanurgast, kes seisab ta ees – vaikne, ootav ja tavalise lapse kohta alati […]