Vahel ei olegi midagi öelda. Vahel ei ole midagi öelda pikka aega. Ega ole vajagi. Enamasti on sõnad nagunii tähenduseta nagu pudedad puulehed, mis esimese külmapalanguga reetlikult laiali lendavad ja pikapeale kõdmullaks muutuvad.
Selle asemel kuulad akna taga uluvat tuult. Kuulad tuule külma kohinat ja tajud selles kordumatut, tabamatut rahu.
Tuul räägib igal ööl. Nutab taga suve, ägab ja ohkab. Igatseb kevadet. Nii napp on päikese hääl.
Kirjapiiga Kiiri Saare blogi 
Jah. Vaikuseski on vastuseid… 🙂 Aitäh, imeilusate hetkede eest, mida Sinu sõnu lugedes alati kogen. Meeldivalt meeleolukat aastavahetust! 🙂