Lugu Tõrvalilletüdrukust

 
“Näe, tõrvalilled,” ümiseb Laps mööda kraaviperve uidates. Ta jääb seisma ja tõmbab sõrmedega aegamisi läbi heleroosade õite, mille pruunikad varred pisut kleebivad. “Nad on nagu inimesed enda kleepuvate unistustega, kas pole?”
“Mispärast kleepuvatega?” imestab Võlur oma tumedaid puhmaskulme kergitades.
“Unistused… need on miski, mis kleepuvad inimeste mõtetesse ega lase enam lahti. Nende külge kleepub aja jooksul omakorda kõikvõimalikku tolmu ja prügi, mis lõpuks unistuse kinni katavad. Kuni viimaks ongi unistustest alles vaid prahihunnik, kuna inimesed ei mäleta lõpuks enam isegi, millest nad unistasid ega suuda prügi unelmast eradada.”
Võlur muigab ja istub kraavipervele maha. “Nii juhtub tihtipeale täitumata unistustega. Aga tahad teada, mis juhtub seesuguste unistustega, millel on jõudu teinekord täide minna? Mul on üks lugu Tõrvalilletüdrukust, tahad kuulda?”
“Eks ikka.”
“Olgu. Tule istu siis siia minu juurde.”
Laps teeb nagu kästud ja lehvitab kraaviservalt korjatud kõrrega endale hajameelselt tuult.
“Tõrvalilletüdruk kasvas koos oma õdede vendadega sügaval metsas niiske kraavi serval,” alustab Võlur mõtlikult. “Just nõnda, nagu needki lilled me ümber.”
“Kast tal oli hea elu?”
“Jah, väga hea. Tõrvalilletüdrukul oli palju ilusaid roosasid kleite, mis talle väga meeldisid, head vanemad, kes teda üle kõige armastasid ja palju-palju sõpru, kes samamoodi tema seltsis kasvasid ja tuules ning päikeses oma õitsvaid päid kiigutasid. Ent ühel päeval tekkis Tõrvalilletüdrukul kummaline mõte.”
“Kummalised mõtted tekivadki tihtipeale siis, kui elu on liiga hea, kas pole?”
“Nii ta kipub paraku olema tõesti,” nõustub Võlur. “Tõrvalilletüdruk jäi üha sagedamini silmitsema soist lompi, mille serval ta juured sügavale niiskesse pinnasesse olid kinnitunud ja aegamisi idanes temas rahulolematus.
“Millise viletsa porimülka serval ma ikka kasvan!” mõtles ta rusutult. “Milline vastik pime mets! Siin ei juhtu iialgi mitte midagi! Ma ei saa siin kunagi õnnelikuks!”
“Rumal oled,” tõrelesid ta õed. “Meil on siin nii ilus ja rahulik elada. Ei ühtki inimest, kes meid hoolimatult ära tallaks ega ainsatki koera, kes möödaminnes me peale jalga tõstaks. Ainult päike, tuul ja vihm.”
Ent Tõrvalilletüdruk ei jätnud jonni. Ta sasis tusaselt enda roosat kleiti ja uneles: “Ma kuulsin kunagi kajakaid rääkimas, et kusagil leidub hästi palju vett, mis päikese käes sillerdab. Mida on nii-nii palju, et see näib peaaegu lõpmatusena. Kujutate ette? Inimesed kutsuvad seda mereks. Kas poleks imetore seda näha!”
Ent õed-vennad vangutasid taolise tormaka unistuse peale vaid pead.
“Te olete nii tobedad! Nii igavad!” jonnis Tõrvalilletüdruk üha söakamalt. “Ma tahan sinna! Ma tean, et seal elab Õnn!”
“Me mõistame su igatsust,” püüdsid vanemad Tõrvalilletüdrukut leebelt lepitada. “Ent paraku ei saa me kuhugi minna, mõistad? Me vajame elus püsimiseks seda väikest oja ja igapäevast mineraalisõõmu, mida me juurtega mullast endasse ammutame. Vaata oma jalgu. Sa ei saa siit kuhugi minna, ilma et sa ei hukkuks.”
Tõrvalilletüdruk silmitses rohetavaid juuri, mis teda kõvasti maapinna küljes kinni hoidsid ja nuttis vihast.
Ent ühel päeval tuli metsa väike tüdruk ja kõndis justkui midagi otsides üsna Tõrvalilletüdruku lähedale. 
“Kas sa tead, kus on meri?” sosistas Tõrvalilletüdruk vargsi väikesele tüdrukule.
“Jah, tean küll,” ütles väike tüdruk. “Ma käin seal üsna tihti oma ema ja isaga. Me läheme praegugi randa, tulime ainult korraks siia metsmaasikaid otsima.”
“Kas sa võtad mu kaasa, kui ma ütlen, kus maasikad kasvavad?” sosistas Tõrvalilletüdruk läbematult.
“Võtan ikka.”
“Vaata siis sinna vana kase juurde,” juhatas Tõrvalilletüdruk.
Väike tüdruk tegi nagu kästud ja tuli mõne aja pärast kriimulisena tagasi. Ta noppis maast tõrvalilleõie ja jooksis sellega ema juurde. Pere istus autosse ja see võttiski suuna mere poole.
Tõrvalilletüdruk juubeldas. Ta vahtis terve tee aknast välja ja nähes metsi, põlde ja heinamaid mööda libisemas, mida ta kunagi varem polnud näinud, käis ta pea elevusest ringi.
“Näe, ongi meri,” ütles lõpuks väike tüdruk, kui nad kohale olid jõudnud. “Kuhu sa tahad minna?”
Tõrvalilletüdruk vaatas päranisilmi sinetavat vett ja juubeldas veel enam. “Vii mind päris kalda lähedale, nii et vesi ulatuks mu varbaid puudutama.”
“Olgu,” nõustus väike tüdruk. Ta võttis oma kollase ämbri, tillukese liivakühvli ja jooksis Tõrvalilletüdrukut tugevasti peos hoides randa, otse vee piirile. Ta kaevas liiva sisse väikese süvendi ja pistis Tõrvalilletüdruku sinna püsti nagu tuulelipu.
“Aitäh,” sõnas Tõrvalilletüdruk liigutatult. “Täna on mu elu kõige toredam päev.”
“Tõesti?” imestas väike tüdruk. “Ja mis sa siin peale kavatsed hakata?”
“Õnne oodata.”
“Miks sa arvad, et Õnn tuleb just siia sinu juurde?”
“Ega seda vist enne teada ei saagi, kui ta lõpuks kohal on?”
“Vist küll,” nõustus väike tüdruk.
“Aga vähemasti on mul selle koha pealt hea tunne. Ja hea tunne on miski, mida peab järgima, eks ole?”
“Küllap vist.”
Nad jätsid hüvasti ja Tõrvalilletüdruk jäi randa Õnne ootama. Vesi sinetas ta ümber silmipimestavalt, Tõrvalilletüdruk hingas soolast õhku ahnelt endasse ja oli väga rahul.
“Las ma arvan,” pakub Võluri kõrval sügavaisse mõtteisse vajunud Laps. “Õnn tuligi viimaks ja leidis ta eest närtsinuna?”
Võlur ohkab pikalt. “Täpselt nõnda.”
“Aga võib-olla oleks Õnn ta lõpuks ka metsast üles leidnud? Kui Tõrvalilletüdruk veel pisut oodata oleks jaksanud?”
Võluri raske käsi langeb Lapse õlale. “Kahjuks ei saa me seda kunagi teada. Sest inimeste maailmas ei ole midagi ettearvamatumat, kui seda on Õnn.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s