Kevadvärvides

 
“Näed, täna oli meri juba pisut suve karva, ” ütled Sa.
Heidan pilgu kauguse poole, kus talvise karmkülma halli asemel virvendab silmapiiril tõepoolest märksa heledamalt ja õrnemalt hõõguv peegeldus. Rannaäärtes, madalast luitunud kuluheinast sirutuvad poolmärkamatuina vastu sääri end üksteise võidu välja nurmenukkude külluslikult kollased perekonnad.
“Jah, on tõesti,” tõden tahtmatult, tajudes Su liikumise eriskummalist kergust, milles aimdub midagi seletamatult ebamaist, mida ma pole seniajani tajunud mitte ühegi inimese juures. Päike mängleb Su sookailukarva jakil, visandades sinna lõbusaid ja kiirelt muutuvaid siluette.
Tagasiteel, üle madala pruuniveelise oja lendlev tuul riivab möödudes vahtrapuud ja poetab mu kevadet embavale peole mõned õitsvad, küünlavaha järele lõhnavad õiekübemed.
Pühin juukseid näolt ja vaatan, kuidas Sa käsipuule nõjatudes ainiti kaugust silmitsed.
“Mida Sa näed seal?” pärin pisut läbematult, silmitsedes valgust ja värve, mille sügavikuline rohetav tumedus maalib veepinnale kummalisi pikki varje.
“Sind.”

“Mind?” Pühin õlalt sinna pudenenud õiekübeme. “Sa vaatad ju hoopis teises suunas.”
“Ei,” naerad Sa. “Ma tean alati, kus Sa asud. Näed seda rohelist seal?”
“Muidugi.”
“Ja seda küpset punast? Ja ranna helevalget? Sa oled seal kõikjal.” Vaatan hämmeldunult kaugusse ja aegamisi, peaaegu märkamatult alustab mu ümber sadu Su mõtete kuldne õievihm.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s