Lugu sellest, kuidas Lavendel endale sõbra leidis

 

“Linn… inimeste pelgupaik,” ümiseb Võlur aegamisi mööda kitsast tänavat kulgedes. Ta tume mantliserv lendleb üle munakivisillutise nagu tiivad laiali sirutanud hiiglaslik must lind, mis piketeerib niiske õhtuhämaruse endasse imenud vihmaveelompide kohal.
“Jah, nii see on,” sõnab Laps. “Terve elu tahavad inimesed end justkui peita millegi eest. Ümbritsevad end peletavalt kõrgete hoonete, undavate masinate, möirgava muusika, tarbetu sagimisega. Kogu see kunstlikult loodud barjäär aitab päris hästi unustada, kes sa tegelikult oled ja mida endale öelda tahad.”
“Ent kas tead, mis võib mõnikord juhtuda siis, kui barjääri ületad ja liialt usaldavaks muutud?” pärib Võlur. “Umbes nii, nagu kunagi ammu juhtus Lavendliga.”
“Tahan ikka.”
“Olgu, kuula siis.” Võlur aeglustab sammu, heidab pika sünge pilgu kaugusesse, kus maja kõrgete siluettide varjus helendab veel pisut hääbuvat päeva ja alustab. 
“Lavendel kasvas üksipäini tillukeses potis kõrgel rõdu äärel. Iga päev sirutas ta oma tumesinised õied sooja päikese poole ja rõõmustas avara vaate üle, kust paistsid kätte vanalinnamajade punased kivikatuseid, all-linna looklevad kitsukesed tänavad ja isegi lapike sinist merd, mis suvepäikeses külluslikult sillerdas.
Iga päev möödus tänaval temast hulgaliselt inimesi. Lavendlile meeldis neid jälgida. Kuna ta oli üpris tähelepandamatu taim oma tillukeste märkamatute õite ja tagasihoidliku rohelise lehestikuga, ei pannud teda õieti keegi tähele. Nõnda võis Lavendel rahumeeli kõike varjamatu huviga silmitseda, ilma et keegi seda talle pahaks oleks saanud panna.
Nii kulges ta elu ainsagi tähelepanuväärse muutuseta hulga aega. Lavendel veetis pikki päevi sellega, et jälgis tänaval mööduvaid inimesi  – jäätist söövaid lapsi, tänavanurki nuuskivaid koeri, lillelistesse suvekleitidesse riietunud naisi, tõsisel sammul kuhugi kulgevaid mehi. Aeg-ajalt niisutas teda perenaise hoolitsev käsi, paitas tuul ja päike.”
“Ta elu oli vist üsna üksluine?” arvab Laps.
“Pisut jah, kuid sellegipoolest oli ta üpris rahul, oskamatagi midagi muud tahta.” sõnab Võlur.
“Nõnda see ongi, kui elad isoleerituses, arvates, et see ongi kogu elu,” märgib Laps.
“Kuid see ei jäänud sugugi nõnda,” ütleb Võlur. “Ühel päeval kõndis rõdu juurest mööda väike rohelise pluusiga poiss, kelle kaelas kõlkus fotoaparaat.
“Missugune ilus lill!” peatusid poisi uurivad silmad otsekohe tillukestel sinistel õitel. Ta võttis fotoaparaadi ja klõpsis Lavendlist palju pilte.
Lavendel oli päris üllatunud taolise enneolematu tähelepanu üle. Seda enam, et kõrvalrõdul kasvas hulgaliselt värvikirevaid ja kauneid potiroose, mis tihtipeale möödujate pilke köitsid. Ent väike poiss ei vaadanud kordagi rooside poole, ta silmad jälgisid ainiti Lavendlit. Miski temas näis poissi tõsiselt köitvat.
Järgmisel päeval tuli poiss tagasi. “Kui erakordsed sinised õied!” kiitis ta imetlevalt. “Kahju, et sa nii kõrgel oled. Ma tahaks kangesti tunda, kuidas sa lõhnad.”
Lavendel oli meelitatud. Ta kiigutas häbelikult enda rohelisi lehti, noppis õitepuhmast ühe alles varahommikul avanenud kastese õie ja lennutas alla, otse väikese poisi peopesale.
Väike poiss silmitses tillukest sinist õit ja tõstis selle tänulikult näo juurde.
“Tänan sind!” sosistas ta liigutatult.
Nõnda said Lavendel ja poiss märkamatult sõpradeks. Poisil sai harjumuseks iga päev Lavendlit vaatamas käia ja Lavendel rõõmustas ootamatu seltskonna üle, sest nüüd võis ta majakatuste ja inimeste silmitsemise asemel hoopis poisiga juttu ajada. Poiss oli huvitav ja tore ning näis palju teadvat maailmast, millest Lavendlil aimugi ei olnud. Seetõttu kuulas ta alati uudishimu ja tänutundega.
“Ma tahaks sind niiväga lähemalt näha,” tunnistas poiss ühel päeval igatsevalt. “Tajuda kõiki su lõhnavaid õisi enda näo vastas. Pildistada neid väga-väga lähedalt. Kõige ilusama pildi raamiksin ära ja riputaksin enda voodi kohale.”
Lavendel jäi poisi soovi üle mõtlema. Ta pidi endale tunnistama, et ka temasse oli aegamööda istutanud end uudishimu näha väikest poissi lähemalt, vaadata ta ilusatesse sinistesse silmadesse ja ajada juttu ilma teineteist hõikamata.
“Tule, ma olen su sõber,” julgustas poiss.
“Kas sa püüad mu kinni?” päris Lavendel arglikult.
“Muidugi,” kinnitas poiss. “Ma hoian sind kõvasti-kõvasti.”
Lavendel kõhkles veel hetke, ent miski poisi siiras olemuses julgustas teda. Seega võttis ta hoogu ja kallutas end üle rõdu ääre. Pott maandus täpselt poisi sõrmede vahele.
Poiss surus näo lõhnavatesse õitesse ja hingas naudinguga sisse nende mõrkjat eriskummalist lõhna.
“Sa oled veel ilusam, kui ma arvasin,” sosistas ta lummatult.
Nõnda seisid nad hulk aega, märkamata neist mööduvaid inimesi ega mööda libisevat aega.
Lõpuks asetas poiss lillepoti ettevaatlikult trepiastmele, nõrka kahvatusse valguslaiku, mis peegeldus Lavendli rohekaltel lehtedel ja tõi õite intensiivse violetsuse suurepäraselt esile. Seejärel võttis ta fotoaparaadi ja kummardus Lavendlit pildistama. Lavendel sirutas end välja, naeratas poisile ja püüdis nii kena välja näha, kui võimalik.
“Küll ma olen õnnelik, et mul on seesugune sõber,” mõtles ta tänulikult. “Nüüd ma õitsen iga päev ainult sinu jaoks.”
Lõpuks sai poiss pildid tehtud.
“Tänan sind, sa oled kõige imelisem,” kiitis ta. “Su lõhn on kõikjal mu ümber ja ma sain hulga suurepäraseid pilte.”
“Võta heaks,” naeratas Lavendel, täielikult võlutud tillukestest kullatäppidest poisi silmades.

Poiss riputas fotoaparaadi kaela tagasi, pistis käed taskusse ja sammus hüvasti jättes mööda kitsukest tänavat tagasi kodu poole.
Lavendel vaatas talle pikalt järele ja ohkas rahulolevalt. “Küllap ta tuleb homme jälle ja siis ma palun tal endale linna näidata. Istume mõnes kohvikus ja ma vaatan, kuidas ta jäätist sööb. Võib-olla läheme isegi mere äärde.” Tal oli trepil pisut vilu ja kõhe seista, ent ta otsustas selle leplikult ära kannatada.
Õhtust sai hommik, hommikust pärastlõuna ja lõpuks jõudis kätte järgmine päev, aga poissi ei tulnud. Lavendel ootas ja ootas ning pikapeale hakkas tal üha jahedam. Viimaks möödus terve nädal, ent sõpra polnud ikka veel kusagil.
Aeg-ajalt piidles Lavendel üles kõrge päikeselise rõdupiirde poole, kus ta varem oli kasvanud ja ta südamesse sugenes suur kurbus. Ta muld kuivas, õied vajusid longu ja lõpuks paiskas üks kriimulise näoga kass ta hoolimatult ümber, nii lillepott rentslisse veeres. Lavendel silmitses heitunult end ümbritsevat mustust ja pimedust ning nuttis kurbusest.
Lõpuks peatus ta läheduses paar pruune kingi. Lavendel vaatas lootusrikkalt üles ja märkas siniseid tunkesid kandvat kojameest, kes teda uurivalt silmitses.
“Kui mind korralikult kasta ja valgussesse asetada, võin ma veel ellu jääda,” mõtles Lavendel tillukese lootusekübemega. Määrdunud käsi sirutus lillepoti järele ja korjas ta üles.
“Häh, inimesed,” kõlas mehe suust pahur hääl. “Loobivad alailma igasugu sodi tänavale.”
Määrdunud käsi avas prügikonteineri kaane ning heitis närtsiva lille selle räpasesse sisemusse.

 

 

Üks arvamus “Lugu sellest, kuidas Lavendel endale sõbra leidis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s