Kommentaariks novellile

Nii. Ja nüüd olen siis oma novelliga “Ööd vahtravalgel” lõpuks lõpule jõudnud. See oli selles mõttes mulle eneselegi üsna omapärane projekt, kuna ma pole kunagi varem otse veebi kirjutanud ja veel niimoodi – seda käigult luues. Lugu täiendavad luuletused, mida paralleeleselt kirjutasin ja oma meeleolult justkui täiendavad novelli. Selle kõigega algust tehes oli mu tegelik plaan tõtt-öelda kirjutada […]

Viimane vaatus

Novelli “Ööd vahtravalgel” 9. osa Ühe pika hetke olen jahmatuest täiesti sõnatu, pilgutades rabatult silmi, samal ajal jälgides, kuidas kogu hall tühjus pikkamisi me ümbert ennast minema kerides täielikult hajub ja laotus taas kirjeldamatult kuldselt lõõmama lööb. “Hei… ma olen siin…” sosistan lõpuks karedalt ja lootusrikkalt üle välja, nähes korraga hämmastavalt selgelt, kuidas mu rabedaina […]

Unenäoilma ekseldes

Novelli “Ööd vahtravalgel” 8.osa  Uuesti silmi avades on mul millegipärast tunne, nagu oleks vahepeal mööda läinud märksa enam aega, kui vaid kõigest mõni napp hingetõmme ja ühtäkki kardan lausa pööraselt, mida ma eest leida võin – avastades nii ennast kui teda näiteks alasti kusagil võõras voodis lebamas, sügava enesevihkajalikkusega igat hetke kahetsedes, olenemata, et ma […]

Öö põrgu eesruumis

Novelli “Ööd vahtravalgel” 7. osa “Miks me üldse siia tulime?” pärin mõne aja pärast üksjagu häiritult, olles rüübanud mõne ettevaatliku sõõmu kummalist kakao kõrvalmaitsega kanget ja kõrvetavkuuma kohvi, samal ajal ümbritsevas sinakas hämaruses põgusalt ringi vaadates. Mu silmad suudavad eristada kõigest meist mõned meetrid eemal istuvaid tumedaid kogusid, kes omavahel lõõgastunult vestlevad, olles üheksainsaks vaikselt […]

Otsustava öö saabudes

Novelli “Ööd vahtravalgel”  6. osa Nädal venib nagu pikk hall lõpmatus, justnagu poleks tal soovi iialgi otsa saada, suurendades mu meeltes iga mööduva minutiga painavat ootusärevust, milles seguneb rahutute emotsioonide kirev virvarr, mulle hetkekski asu andmata. Unetud ööd mu väikeses ja hüljatuna mõjuvas korteris, kus kõik mu ümber näib üha võõram ja pigem kellelegi teisele […]

Kergenduse varjus

Novelli “Ööd vahtravalgel” 5. osa Mõnda aega mööda tänavat rühkinud, silmad ainiti asfaldi lapitud kattel, märkan pilku tõstes lõpuks, et lahkusin liiga vara. Õhtuvarjud on veel liialt noored ja silmapiiril kumav punane helendus alles oma jõulisi toone kaotamas. Midagi tumedat, seletamatut ja iseenda igatsusse mähkunut tansiskleb järelejätmatult raagus puude taga, justkui enda piinade ekstaasi vangistunud, […]

Petlik soojus

Novelli “Ööd vahtravalgel” 4. osa Järgnevatel öödel leian end vahelduse mõttes kulgemas hoopis linnast – inimtühjadelt teedelt, kitsastelt tänavatelt, kus mu kulgemistrajektooriga paralleelselt lendleb mõnda aega kaasa määrdunud ajaleht, saamatuid piruette tehes kõnnitee ühest servast teise loperdades ja lõpuks tuules kahisedes end ümber tänavalambi kerides. Mu sammud kõlavad aegamisi jäätuma hakkaval, mustjalt läikival asfaldil kuidagi liigagi […]

Hõbedane öö

Novelli „Ööd vahtravalgel“ 3. osa. Kolme päeva pärast, seistes vaikiva varjuna üksipäini mustavas pimeduses,  milles mu ümber laiuvad tumedad puud anonüümselt ja üksjagu heidutavalt kohisevad, kohtan ma teda taas. „Miks sa ei küsi, mis on kõige armsam asi, mis mulle kunagi öeldud on?“ küsin peale mõneminutilist sõnatut vaikimist, ise endiselt seljaga tema poole. Zafi näole kerkib […]

Öö ristteel

Novelli “Ööd vahtravalgel” 2. osa Välisuks kõmatab mu selja taga kuidagi ükskõikselt kinni ja hetke pärast leian end taas ööst – tontlikult süsimustast ja vihmaniiskest. Erilist aimu omamata, mis suunas ma täna kulgeda kavatsen, lasen ööl enda tumedas spordijopes pooleldi nähtamatu kogu neelata, hakates lihtsalt minema, sammudes tavapärane kergendus ja eemalolek.   Mingil ajahetkel, kui olen juba enam-vähem ajataju kaotanud, […]

Punase helenduse lummas

Novelli “Ööd vahtravalgel” 1. osa Taevas on taas süsimust nagu igal teiselgi tähistaevasel hetkel. Suure kaubanduskeskuse punane neoonkirjas valgus joonistab ööhämarusse mähkunud linnatänavale pikki äraolevaid varje, peegeldudes külmalt maapinnalt vaikides vastu. Justkui petlik illusioon millestki, milles aimdub midagi erilist, tõelist ja ehedat. Eemalt vaadatuna näib see mulle alati nii imeilusa ja isegi pisut müstilisena, et […]