Ma tean, mida sa tundsid…


Sa oled terves maailmas ihuüksinda. Sul ei ole kellegi juurde minna, keegi ei oota sind. Sind ümbritseb igavene vaakum, mitte kedagi ei huvita, keegi ei hooli. See ei loe, oled sa elus või surnud, sest sa oled täiesti üksi, igavesest ajast igavesti.
Sa kuuled, kuidas sa hingad. Sa näed ja sinu sõrmeotsad puudutavad nagu vanastigi kive, puulehti ja vett, sest kusagil sinu sees on ikka veel sinu vanad igatsused, lootused ja ihad, aga sa ei suuda neid enam päriselt tunda, nendest on jäänud vaid varjud, pelgad järelkajad kunagistest tunnetest, ja igavene jää katab sind varbaotsast pealaeni ning sa ei saa iseenda ja selle lõputu neetud külmatunde eest mitte kuhugi põgeneda.
Ja sa tead, et see kõik on alati olnud üksainus suur vale, sest lootust, mille najale sa toetusid, et oma raskeid jalgu päev päeva järel ikka üksteise ette asetada ja edasi minna, seda lootust pole olemas, pole kunagi olnudki, et see on sulanud nagu jäälill kevadisel klaasil.
Mida tunneb laps? Lõpmatut, tohutusuurt, igavest, tervet Universumit täitvat valu. Hinge raiutud kuristikulist haava, mis ei parane kunagi ära.

(C) Birk Rohelend ja kirjastus Helios “Sa pead suudlema Silvat” lk. 154
Pilt: Internet

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s