Merikarbiroosad hetked

 
“Tule,” ütled Sa, haarad mu käest ja hakkad pikkade sammudega mööda märga liiva edasi rühkima.
“Kuhu?” pärin ma segaduses Sulle peaaegu jooksujalu järgnedes. Mu varbad vajuvad sügavale liiva, nii et kingad kipuvad ära kaduma. Päike laskub üha madalamale, pimestab oma pehmete murduvate kiirtega mu silmi, visandades Su tumedaile läikvaile juustele kummalisi hõõguvroosasid varje, mis mööda Su heledat T-särki ja pleekinud teksasid pidi aegamööda allapoole libisevad ja me jalajälgedesse varjule poevad.
“Sa oled palju pruunim kui mina,” ütlen millegipärast Su paljaid sääri pilguga riivates.
“See on hea inimese tunnus. Päike armastab mind,” naerad Sa. Läbematult, elujanuselt, nii et Su silmade tumedasse sügavusse pilku heites hakkab mul korraks millegipärast kurgus kriipima. Su käsi mu peos istub liiga mugavalt ja koduselt, nagu oleks ta sinna alati kuulunud, tundudes ühtaegu nii erakordse kui heidutavana.
Korraga pöörad Sa ringi ja jääd mulle uurivalt otsa vaatama.
“Miks sa vaatad mind alati nõnda, nagu oleks ma mingi kunstiteos?”
“Aga Sa oledki,” kostan peale jahmunud pausi justkui teolt tabatuna pisut hingetult. “Kõige tähelepanuväärsem inimene, keda ma eales tundnud olen.”
“Ei, ma ei ole,” sõnad Sa kaalutlevalt. “Sa lihtsalt vaatad nõnda, et see muudab mu seesuguseks.”
Mu pilk libiseb justkui vabandavalt Su tumedate silmade haardest lahti. Vaatan mõtlikuna selja taha, kuhu märjale liivale on me mõnevõrra kaootiline ja õnnesegane rändamine ridamisi looklevaid jälgi tippinud.
“Vaata. Need me oleme,” sõnan ühe pika viivu pärast. Alles siis, kui mere poolt pooleldi märkamatult lähemale roomanud hall pilvekardin on silmapiiri taha laskunud päikese peaaegu varjutanud. Sellest jääb silmapiirile hõõguma kõigest kahvatu hele triip, mis peagi heitliku ja üksildasena mere hõbedasse sulandub. “Kõigest jäljed liival, millest meri üle pühib ja nähtamatuks muudab. Ja need, kes tulevad siia peale meid… ei leia enam ainsatki märkigi Sinust ja minust. Ja sellest merikarbiroosast õhtust. Justkui poleks seda mitte kunagi olnudki.”
“Hei,” ütled Sa mulle lepitavalt naeratades lähemale astudes. Justkui oleksin midagi ilmselgelt rumalat öelnud. Su päevitunud sõrmed rändavad mõtlikuna läbi mu juuste, neid vaid aimamisi puudutades. “Usu mind, see pole kuigi oluline, kes tuleb siia peale meid ja mis on siis. Sest meie mäletame seda päeva ja neid jälgi. Mis jäävad märksa sügavamale, kui see liivane pinnas endas eales kanda oskab.”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s