Kuhu peidaks keeletu Oma rõõmu? Mataks metsa Männikäbide alla Peidaks liivateradena Kinganinade sisse Külvaks kaseheinana Niiskele nõmmeniidule Või pistaks vihmapiiskadena Põuapilvede vahele? Kuhu peidaks keeletu Oma rõõmu, Et keegi liiga vara ei näeks? Küllap vanarahvaski ju teab – Sina meeletu, Ära hõiska enne, Kui videvik viimaks käes
Kingiksin sulle Tuule ümina roostikus Anemooni hääbuvad värvitoonid Valguslaigu pleekinud puutrepil Lõhnavasse heina jäänud jäljerea Ja ämblikuvõrguks kootud Vikerkaarevärvi vihmapiisad Kingiksin sulle Tolmus lõõskava külavahetee Maasikakorjajate heleda naeru Pungi ajava iidvana sirelipõõsa, Mis mäletab igat õnneotsijat Ning killukese suvetaeva kumerat kaart Kingiksin sulle ukselävel ukerdava Laisa lepatriinu Laulurästa lustliku lennukaare Ja peenral puhkeva esimese kressi […]
Laadi kevad alla Soovitab kõrghoone seinal Sinises kleidis näitsik Kelle sirelikarva pilk Näib pisut külmetavat Kas niisama lihtsalt Saaks ka õnne Ja armastusega Hiireklikk Ja kõvakettal Kasutuseks olemas
Terve igavik hiljem Seisad ja vaatad jälle Seda sinisena siravat taevast Lennuki valget vahujoont Trepiastmeisse tardunud jääd Tühjuse kohale koolduvaid puid Taevas on ikka sama kõrgel Ja puud hõljuvad kaalutuina Oleks justkui seesama Selge karge hommik Täis tuult, päikest ja jääd Surud käed taskupõhja Neelad sõõmu tuult ja tead – Miski pole enam […]
Iga talv teeb vanemaks Iga talv teeb targemaks Tee saab otsa Talv saab läbi Päevavalgus maalib mustreid Paakunud pori värvi seinale Mis polnudki soe savipruun Tõmbad saapad jalga Suled ukse ja õpid unustama Kevadpäike soojendab nägu Kontsad kõpsuvad sulalumeteel Ja ununenud õnnemündid Kõlisevad tasakesi taskupõhjas
Vahel on lihtne teha sõnu Asetada need letile lumikellukeste Ja eilse ajalehe vahele Märtsipäikese kätte Keset kollast valgustriipu Õnne kardinakangaks Olgugi et keegi ei osta
Läbi aknalaual magava Rohelise toataime Roomab tuppa kalbe Veebruarivalgus Su sõnu Suuri nagu suruliblikaid Heljub sädeleva sajuna Mu laetalade kohal – Tõsiseid nagu tuul Mõistatuslikke nagu meel Seletamatuid nagu Hiies sirguv õnnetamm Lubadus Mis elus hoiab homseni – Kirjutan sulle
Hommiku magus raskus Nõrgub piiskhaaval alla su Roostevärvi ripsmeilt Su silmade meelespeasinine Püüab idataevas kinni Piimakarva hõõguvalge pilve See katab kinni Su põranda päiksesoojad puidulauad Pliidil tukkuva täpilise teekannu Libiseb nagu õnnekohmetu külaline Su sõrmedele õilmitsema Nõnda sa kirjutadki mulle Jälle
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Feel no evil. Fear no evil.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Krista veebiblogi
Kõik on kaduv... ja korduv.
