Minevikust mööda

Kõrkjates sädeleb vaikus. Vaid tuul kahiseb kusagil kaugel. Tasa ja targu. Targutamata. Kõnnin ikka ja jälle seda kiviklibust, okkapurust teed, minevikust mööda. Rännak iseendani on mõnikord liiga pikk. Mitme eluea pikkune. Kuis jõuaks üldse napi hingesõõmu vältel, mis kätkeb endas ühe eluea, kõike olulist hoomata? End selle maailma jaoks sobivaks seadistada? On soe südasügis. Kaduvik […]

Kolletavate kõrkjate hommik

Tol kolmapäeva hommikul Mil mu määrdund köögiaknale Langes aegamisi Märga kleepuvat lund Ja all jõe lookleval teel Kolletavate kõrkjate vahel Mängisid poisikesed Jäätükkidega hokit, Sain ma lõpuks aru Et su silmade külm sina Ei päästa mind   Su mantli hõlmade vahelt Hoovas mu hommikusse Pettumuse porine keeris Kui läksid nagu need teisedki Kõige kaduva teed   […]