Lugu Võilillemehest

 
“Nüüd räägi mulle Võilillemehest,” sõnab Laps.
“Ohoh, sa oled täna päris lugude lainel,” muigab Võlur, kortsulisel näol peegeldumas põgus hämmeldus.
Laps ei vasta, vaid kõnnib mõtlikuna mööda helekollast lõputut välja, puhudes hajameelselt valgeid ebemeid lendu. Need keerlevad suvetuules kergelt ja kaalutult, maandudes pisut eemale, sügavale rohelise heina sisse.
“Sa oled oma rohelises kleidis ja heledate juustega ka täpselt nagu võilill,” täheldab Võlur muiates.
“Inimesed…” sõnab Laps mõtlikult, Võluri märkusest välja tegemata. “Nad on üsna samasugused, kas pole? Sama ebalevad enda soovides ja igatsustes.  Tõusevad korraks hõisates üles heledasse õhku, kuigi enamik neist teab, et varem või hiljem tuleb neil nagunii oma unistuste turjalt mulla sisse kukkuda ja nähtamatuks muutuda. ”
“Vahel on asi seda väärt,” sõnab Võlur pikkamisi habet siludes. “Vahel mitte.”
Laps vinnab end samblasele kivile istuma ja kerib põlved lõua alla. “Räägi nüüd.”  
“Hmm… olgu.” Võlur vaatab korraks eredalt lõõskavas päikesepaistes ringi ja istub siis kivi ette maha.
“Võilillemees oli üks kummaline mees,” alustab ta.”Kuna ta oli väga nägus, siis oli tal lihtne inimestega tuttavaks saada.
“Kõik armastavad mind,” mõtles Võilillemees rõõmsalt ja ostis ilusatele tüdrukutele kingitusi. “Ma olen nii tark, kõigile meeldib kuulata, kui palju ma kõigest tean!” asus ta enesekindlalt igas seltskonnas enda teadmisi jagama. “Ma olen nii ilus ja kõik imetlevad mind!” väitis ta endale uut siidpluusi selga tõmmates.
“Tegelikult ta lihtsalt üritas end sellesse uskuma panna,” kohmab Laps.
“Täpselt nii. Tegelikult polnud Võilillemees sisimas üldse kindel, et ta tegelikult ka ilus ja tark on,” sõnab Võlur.
“Tulge, läheme kohvikusse,” kutsus Võilillemees Kannikesetüdrukuid. Need kihistasid naerda, jõid Võilillemehe seltsis kohvi kiirustades lõpuni ja lippasid kergelt punastades minema.
“Mul on õhtuks teatripiletid,” tegi ta Piibelehepiigadele ettepaneku. Kuid need ainult silmitsesid teda eemalt, sõid oma pulgajäätised lõpuni ja kõndisid tagasi vaatamata minema. “Täna on ilus ilm, jalutame mere äärde,” kutsus Võilillemees Sirelineiusid. Ent needki tegid oma kreemikookidele, mis Võilillemees neile ostnud oli, lõpu peale ja jätsid siis kiirustades hüvasti.
Võilillemees pistis käed taskusse ja jäi neile nõutult järele vaatama. “Mis mul küll viga on?” mõtles ta kurvalt. “Ma olen ju nii tore! Kõige parem ja huvitavam! Aga sellegipoolest ei taha mitte keegi mu sõber olla.”
Ta pani uue helekollase pluusi selga, milles ta veel ilusam välja nägi kui tavaliselt. Ta kõndis mööda tänavaid ja naeratas inimestele. Inimesed naeratasid vastu, rääkisid temaga põgusalt, kiitsid ta kollast pluusi ja ilusaid rohelisi silmi, ent kiirustasid siis sellegipoolest minema, nagu oleks neile midagi tähtsat meenunud.
Päike aina paistis ja paistis, kuni korraga hakkas Võilillemees end väga kummaliselt tundma. “Mis minuga küll toimub?” mõtles ta segaduses, märgates korraga valgeid ebemeid enda ümber õhku tõusmas. Ta lisas kiirust, et turvaliselt tagasi koju jõuda. Ent kusagilt ilmus välja tuuleiil, rebis ta pluusi ja ebemeid lendus üha enam.
Ja kui lõpuks Võilillemees mõistis, mis toimub, täitis ta südant lõputu ahastus. Ta kollane rüü oli soojas päikesepaistes märkamatult muutunud valgeteks udujateks seemneteks, mis üksteise järel ta küljest õhku tõusid ja eemale keerlesid, nii et lõpuks jäi temast alles kõigest pikk roheline ilmetu rootsik.
“Kuidas ma nüüd veel inimestele meeldida saan, kui ma enam ilus ei ole?” kurvastas Võilillemees ja sulges meeleheites silmad. “Kes nüüd veel arvab, et ma tark olen, kui ma ei jaksa enam rõõmus olla?” Ta põgenes õitsvale aasale ja peitis end roheliste taimede varju silmist.
“Ma ei teadnudki, et võililled nii rumalad on,” märkis Laps ja poetas pooliku pärja kivi varju maha. “Miks ta üldse püüdis nii kangesti teistele meeldida? Ainus, kellega ta tegelikult läbi oleks pidanud saama, oli tegelikult vaid ta ise. Kõik said ju aru, et ta on ebakindel ja ebasiiras. Seepärast ta sõpru ei leidnudki.”
“Täpselt nii,” nõustub Võlur.
 Aga mis temast sai?”
“Mis temast siis ikka saama pidi,” sõnab Võlur kuivalt. “Suvi võttis võimust ja võilillede asemele kerkisid uued ja sootuks teistsugused taimed.”

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s