“Nii valge,” ütled sa, surud käed sügavamale taskupõhja ja seisatad vaikides puutumata lumes. Su kreemika mantli hõlmad laperdavad tuules ja näolt pleekinud salke pühkides voolab sinusse mingi veider elutu rahu. “Jah, valge tõepoolest,” nendib Ta. “Näeb välja nagu surnuaed.” “Küllap mingis mõttes ta ongi. Sellest on hulk aega, mil olin viimati siin.” “Räägi, mis oli […]
“Jälle loojang,” nendid endamisi ja astud mõõdetud sammul üle kuluheinamaa. Koltunud kõrred riivavad su mantliserva ja su pilk püsib tulise palakana hõõguval silmapiiril, mille taustal näib mustav metsaäär kontrastselt tontlikuna. “Jah,” nõustub Ta ja tema vaikset kahisevat, justkui teispoolsusest pärinevat häält kuuldes tõmbub su kahvatu nägu tahtmatult muigele. “Kummaline. Ma arvasin, et seesugusele sombusele päevale järgneb […]
“Mäletad seda kevadet?” ümiseb Ta endamisi ja nõjatub silla käsipuule. Me all virvendab sogane läbipaistmatu vesi, kust sügis on kõik värvid viinud. “Jah, ma mäletan seda kevadet,” vastad sa ja pühid näo ees lehviva salgu kõrva taha. Need on heledaks pleekinud, nagu istuks neis ikka veel näpuotsatäis mööda libisenud suve. Su silmadest vilksatab läbi hele salatiroheline valgus, mis sama […]
Mõne päeva pärast longib Ta jälle su kannul. Vaikne, enesesse süüvinud ja pisut uudishimulik. “Miks sa neid korjad?” uurib Ta ja vaatab, kuidas sa maast kaselehti nopid. Tal on seljas veider erepunane mantel ja heledad juuksed kõrgeks sasisoenguks seatud. “Niisama,” lausud sa ebamäärasel häälel. “Võib-olla usun ma natuke, et kui suudan nendega kogu veepiiri […]
“Sa tõepoolest ei peaks siin käima,” kõlab korraga üsna mu lähedalt soe ja pisut pilklik hääl. Lasen ehmunult riidepuul rippuvast raskest tumerohelisest kangast lahti, mispeale see sahinal tagasi endisesse asendisse libiseb ja tõstan teolt tabatu moel hämmeldunult silmad. “Sina siin? Kust Sa siia said? Ja miks ma pole Sinust tervelt viis päeva midagi kuulnud?” kogelen, ühtaegu […]
“Ma olen tegelikult tahtnud Sind alati siia tuua,” tunnistan vaikselt, kuulates, kuidas kuivanud sammal me sammude rütmis taldade all krõbiseb. Tuul toob metsa poolt randherne ja meriheina kerget mõrkjat lõhna, mis puudutab vaid põgusalt sõõrmeid ja neeldub siis kuhugi mere soolasesse hingusesse. On vaikne ja soe. “Miks?” pärid Sa pisut eemalolevalt ja saadad pilguga […]
“Mis sa täna unes nägid?” pärid Sa justkui muuseas, kui me läbi rannaäärse roostiku sumpame, et jõuda väikesele eraldatud liivaribale, kust ma suvel leidsin peotäite viisi roosatavaid rannakarpe. “Kust sa tead, et ma praegu just sellele mõtlesin?” olen hämmeldunud. Ilm on jahe ja tuuline. Taevas kihutavad pilved rebivad üksteist ja jahedad iilid sakutavad mind […]
Mõnda aega vaikides kõndinud, ütled Sa korraga: “Tunned?” “Mida?” pärin mõnevõrra hämmeldunult seisma jäädes. “Lõhna.” “Mis lõhna?” “Seda ütle mulle sina,” sõnad Sa nähtamatu naeratusega. Silmitsen uurivalt Su nägu tumeda kapuutsi varjus, mõeldes endamisi, miks küll pead Sa alati nii mänguliselt, hoomamatult salapärane olema. “Olgu,” nõustun lõpuks pisut ebalevalt, teades juba ette, et see […]
Pisut hiljem leidsin selle loo, olles absoluutselt võlutud selle võimsusest ja ülevoolavast jõulisusest, kuidas see järjest jõudu kogudes lõpuks hiidlainena üle kõigi meeleolude rullub. “Hea küll, on sul midagi viga või?” küsis kord üks mu külaline hämmeldunult silmi pööritades keset mu elamist nende helide sisse sattudes. Taoline vahetu hämmeldusega segatud arusaamatus ajas mind tõtt-öelda naerma. Me […]
Taas Madeira. Vahel ma mõtlen, kas kusagil kaugel reisimas käiaksegi pigem selleks, et jõuda ringiga tagasi eelkõige iseeenda juurde? Silmitsed tee äärtes rikkalikult õilmitsevaid tundmatuid põõsaid, tuules sasitud kõrbeheina, mäekülgedel peegelduvat eksootilist värvidemängu, kõnnid kahemeetriste kaktuste vahel, lased kõrval puhata võõrakeelsel meloodilisel kõnel ja saad lõpuks aru kõigest sellest, mida sa endale tegelikult kogu aeg […]
Kustuv päevavalgus Lehtma rannas. Vahel meeldib mulle just seesugune maailm, mis paistab kõigest varjatuna, justkui läbi kõrkjate ja kõrgeks kasvanud rannaheina. Nii tajudki kõigest aimamisi, mida see endas sisaldab – neelad endasse seda juhuslikku rannalt peegelduvat nõrka valgust, puude tumedaid varje, kivide endasse imanud päevasooja ja püsid peaaegu nähtamatuna, hääletu ja samas üleni elusana, kõike end […]
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Feel no evil. Fear no evil.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Krista veebiblogi
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kirjapiiga Kiiri Saare blogi 