Tuule kingitus

August on juba nii sügise nägu Lillade astrite lõhn Viib ära suveuneluse Puud mu pea kohal Mühavad kalendrisse vaatamata Septembrituult Mängivad ajaviiteks golfi Murule veerenud klaaridega Mööda aiaääri Roomavad rõsked rohujuured Tuul toob suurelt teelt Mu jalge ette esimese Kollase kaselehe      

Keeletu rõõm

Kuhu peidaks keeletu Oma rõõmu? Mataks metsa Männikäbide alla Peidaks liivateradena Kinganinade sisse Külvaks kaseheinana Niiskele nõmmeniidule Või pistaks vihmapiiskadena Põuapilvede vahele? Kuhu peidaks keeletu Oma rõõmu, Et keegi liiga vara ei näeks? Küllap vanarahvaski ju teab – Sina meeletu, Ära hõiska enne, Kui videvik viimaks käes