Sinisel väljal

Paar päeva tagasi seisin taas sääl sinisel väljal, kus tuul ulub tasahilju tühja, mängitab iseenda meeleheaks mullusuviseid sireliõisi, keerutab neid kahetsuse tolmus. Ma tulin aegade tagant, taskud täis kaduviku tarkust ja kustuva päikese puna. Kas tead, et jälle on kevad, neljas kevad niimoodi. Su vihmapestud jäljeridades lööb varsti taas lõkkele maarjalillede roosakaid õnnenuppe ja õhk […]

Lugu sellest, kuidas Lavendel endale sõbra leidis

  “Linn… inimeste pelgupaik,” ümiseb Võlur aegamisi mööda kitsast tänavat kulgedes. Ta tume mantliserv lendleb üle munakivisillutise nagu tiivad laiali sirutanud hiiglaslik must lind, mis piketeerib niiske õhtuhämaruse endasse imenud vihmaveelompide kohal. “Jah, nii see on,” sõnab Laps. “Terve elu tahavad inimesed end justkui peita millegi eest. Ümbritsevad end peletavalt kõrgete hoonete, undavate masinate, möirgava muusika, […]

Muinasjutt Valgest Sirelist

  “Valge sirel – inimeste õnn,” muigab Võlur ja silmitseb mõtlikult vana kiviaia ääres vohavat valget lopskat võsa, mille rohelises sisemuses õilmitseb külluslikult valgeid, rambelõhnalisi õisi. Lapse heledad silmad riivavad põgusalt valgeõielist põõsast. “Inimesed on nii kummalised,” väidab ta aeglaselt. “Nad teeks ükskõik mida, et õnne endasse kutsuda. Kummardavad tuld, tuult, meelt ja mõtet, omistavad taimedele […]

Lugu kurvast kullerkupukandjast

Selles poolmetsistunud pargis Just nende tumedaina tukkuvate puude all Valge lume külmas süles Magab armastus Koltunud vahtraleht põse all Ja seelikuserv lumekangaks kirmetanud Mõni harv kord, Siis kui ta on veendunud, Et Sa tõepoolest ei kuule Kõnnib ta paljajalu üle väljade Nuttes valgetele hangedele peotäite kaupa Suviseid põllulilli – Karkakraid, kellukaid, anemoone, Madarat, kurerehasid, tulikaid […]

Õunapuuõite valges sajus

 “Ja võib-olla sa tahaks mulle siiski öelda, miks sa praegusesse heledasse aega eelarvamusega suhtud?” küsid Sa juba kolmandat korda. Vaikselt ja rahulikult, ilma ülemäärase uudishimuta, nõnda, nagu ainult Sina oskad. Pigem selleks, et mind ennast mõne mu pisut vildaka mõttekäigu üle juurdlema panna, kui et midagi poolvägisi minust päevavalgele tirida, mida ma tegelikkuses avaldada ei söanda. […]

Kurb lugu Toomingamehest

  „Räägi mulle Toomingamehest,“ sõnab Laps korraga, sammudes läbi niiskelt sinetava õhtuhämaruse. Selles virvendab silmapiiril kõigest pisut päeva hääbuvat kahvatukollast. „Noo?“ imestab tema kõrval sügavais mõttes kõndiv Võlur. Ta kahlab peaaegu kuuldamatuna läbi kõrge kasteheina, pikal tumedal mantliserval sätendamas kastepiisad. „Mispärast sa temast kuulda tahad?“ pärib ta vaikselt. „Niisama,“ sõnab Laps, libistades sõrmeotstega mõtlikult läbi […]

Merikarbiroosad hetked

  “Tule,” ütled Sa, haarad mu käest ja hakkad pikkade sammudega mööda märga liiva edasi rühkima. “Kuhu?” pärin ma segaduses Sulle peaaegu jooksujalu järgnedes. Mu varbad vajuvad sügavale liiva, nii et kingad kipuvad ära kaduma. Päike laskub üha madalamale, pimestab oma pehmete murduvate kiirtega mu silmi, visandades Su tumedaile läikvaile juustele kummalisi hõõguvroosasid varje, mis mööda […]

Randherneõhtu

  “Ma olen tegelikult tahtnud Sind alati siia tuua,” tunnistan vaikselt, kuulates, kuidas kuivanud sammal me sammude rütmis taldade all krõbiseb. Tuul toob metsa poolt randherne ja meriheina kerget mõrkjat lõhna, mis puudutab vaid põgusalt sõõrmeid ja neeldub siis kuhugi mere soolasesse hingusesse. On vaikne ja soe. “Miks?” pärid Sa pisut eemalolevalt ja saadad pilguga […]

Põlvini Pilleriini maailmas

  Pisut hiljem kodu poole kõndides leian kraavist seesuguse hämmastava tagurpidipeegelduse, mis hulbib iseenda soojuse külluslikkuses, segab piire ja lubab valgusel endasse tingimusteta laiali valguda. “Mis oleks maailm, nähtuna ainult traditsioonilise, õiget pidi asuvana?” ümised Sa peaaegu kuuldamatult ja pöördud naeratades mind silmitsema. Saadan pilguga üle taeva tuiskavat purjesarnast pilve ja vaikin. “Räägi mulle mõnest seesugusest […]

Heledamaks muutuvas ajas

  Kevad. Kummaline, kuidas kõigest paar heitlikult vihmast päeva on meelitanud kaskedes välja esimese ettevaatliku värvitooni – tärkava poripruuni, mis alles mõtiskleb võimaluse üle muutuda küpseks leheroheliseks. Iga kevad imetlen looduse julgust, igavesti kõhklevale inimloomusele mitteomaselt, endal taolise siirusega puhkeda lubada. Ta ei vaja lubadusi igavesest armastusest, piisavast sissetulekust või millestki kolmandast ebasiirast, mille najale enda ebakindlad […]

Silmitsi Navitrolla maailmaga

  Suvine unine pärastlõuna. Suundudes vanematekoju suvitama, tiksume Tartu-Põlva maanteel, tagaiste täis söögikraami, linnasugulasi ja linnast ostetud kõikmõeldavat eluliselt vajalikku või siis pisut vähem-vajalikku träni. Taustaks mängib loiult mingi suvaline riiulist kaasa haaratud plaat, millele mitte keskendumine ei näi üldse üle jõu käiv. Bryan Adams ringles vist kontrollimatult peaaegu pool aastat nõnda kaasa, olles lihtsalt loomulik osa […]

“Tuulest viidud” võtteplatsil

Lõuna-Portugal. Õhk virvendab kuumusest ja tumepunane liiv tolmab. Oleme mingi täiesti suvalises maakohas Algarves, järjekordsel reisipäeval teel järgmise sihtpunkti poole, kui ma ühel hetkel autost välja hüppan, fotoaparaati käigult kaasa haarates. “Mis on?” küsivad teised pisut segaduses mulle järele vaadates. “See on ju nagu “Tuulest viidud” võtteplats!” hüüan tolmukeerisest pisut hingetuna vastu. Vähemasti just umbes […]

Müstika männimetsas

Jõudes enam-vähem inimasustuse piiridest välja, keset pakse männimetsi, jääb mulle korraga keset üksiolemise sügavust ja kõrgeid vaiguseid puid silma veidralt roosakad värvilaigud. Pisut lähemale minnes tabab mind ühtäkki hämmastav mõte – kuidas sai seesugune kultuurtaim nagu rododendronid metsa, kasvades seal majesteetlikus lopsakuses, nagu oleks tegemist millegi täiesti iseenesestmõistetavaga? See on ilmselt umbes samahea küsimus– kuidas sa õppisid klaverit […]

Planguromantika

  Hausma. See aed on kuidagi nii müstiline. Eriti sellises suvises õhtus, mil päike veab kõikjale murduva valguse äraolevaid triipe, segab need õhtujahedusega, sahistab kõrges niitmata heinas, ärgitades ritsikaid ennastunustavalt saagima ja mereäärseid suvitajaid enda asju kokkupoole korjama. Iga kord sealt mööda sõites jään korraks seisma  ja seda planku vaatama. Vahel selle vaimustavalt rahvuslikuku nüansi tõttu, […]