Roostepruun õhtu

Täna käisin õues alles õhtu hakul. Mets hõõgus kustuva päikese lõõsas, olles omandanud just sedasorti lummusliku roostepruuni tooni, mis meenutab natuke liiliatolmukate küpset ruuget värvust. See pehmendas argipäeva selgeid teravaid piirjooni ja andis olemisse seletamatut lendlevat kergust. Mingil hetkel saabub märkamine, kui vähesed asjad on õigupoolest olulised ning sellel, mida seni palehigis taga aetud, polegi […]

Hetked, lihtsalt…

Vihm… Sajab vastu plekk-katust, mühab aiatagustes sirelipõõsastes, piitsutab pojenge, nii et need üksteise järel õielehed lahti lasevad ja ohates murule pudenevad. Maapind on täis veidrat valget lund. Õhk kleepub niiskusest, mida on korraga mu ümber liiga palju. Vahel, kui sadu lakkab, kõnnin paljajalu läbi lompide, istun aegamisi hämarduvas aias ja vaatan üles, kõrgete iidsete puude […]