Õunapuuõite valges sajus


 “Ja võib-olla sa tahaks mulle siiski öelda, miks sa praegusesse heledasse aega eelarvamusega suhtud?” küsid Sa juba kolmandat korda. Vaikselt ja rahulikult, ilma ülemäärase uudishimuta, nõnda, nagu ainult Sina oskad. Pigem selleks, et mind ennast mõne mu pisut vildaka mõttekäigu üle juurdlema panna, kui et midagi poolvägisi minust päevavalgele tirida, mida ma tegelikkuses avaldada ei söanda.
Pööran end murul ringi, nii et õunapuuõite roosakasvalge lumi mu käsivarte külge kleepub ja jään Sind ainiti silmitsema. Tuul mängleb laisalt Su tumedates juustes ja lennutab sinna vana sammaldunud õunapuu ladvast lahti pääsenud roosaka kroonlehe, mille mõtlikuna ära nopin.
“Sest kõik kaduv algab tihtipeale just õitsvas ajas ja hääbub koos kolletavate lehtedega. Justkui oleks tutvusse kuidagi iseeneslikult sisse kodeeritud sisemine sund loodust imiteerida.”
Su pilk püsib mõnda aega puuvõral peegelduvat valguslaiku silmitsedes, enne, kui Sa aeglaselt ja pisut äraolevalt lausud: “Ja mis paneb sind arvama, et kõik inimesed käituvad ühtemoodi? Või et aastaaeg võiks iseenesest suhtlemisele mingi ajapiirangu sätestada?”
Vaikin ja tunnen tahtmatult rusutust kasvamas.
“Oleks sa rahulolevam, kui me oleks kohtunud näiteks sügisel?” uurid Sa edasi.
“Mis üldse oli sügisel?” pärin vastamise asemel.
Mu lähedusse laskub kohmakas metsmesilane, ukerdades pisut saamatuna kõrges heinas ringi, jalgade küljes puuderja õietolmu kollased paunad.
“Ma tean, mis oli sinu sügises,” sõnad Sa hoolega varjatud kaastundega. “Aga minu omas…” Sa rebid pilgu õitsvalt lumesajult lahti ja sõnad kummalise mängulisusega: “Minu sügises oli pihutäite viisi kastanimune, rõskuse järele lõhnavaid pargiteid, vaikseid õhtuid laualambi kollases valgussõõris pärnaõietee ja mineviku järele lõhnavate raamatutega. Mõni kinoskäik, mõni tuuline õhtu mere ääres, mil tuul mu mantli seljast tahtis rebida…”
“Sa ei tahtnud tegelikult seda öelda,” muigan.
“Tõsijutt,” nõustud Sa ja põimid enda pikad tundlikud sõrmed ümber minu omade. Silmitsen Su kätt – kuldseks päevitunud karvaudemeid, tillukest südamekujulist sünnimärki randmel, nimetissõrmes puhkavat hõbesõrmust, millel mängib pärastlõunapäikese küps kuldne valgus. “Minu sügises oli tegelikkuses soov lebada kunagi just nõnda selle vana õunapuu all koos sinuga ja lasta õunapuuõitel end üle külvata. Ja kui ma oskaks, teeks ma pelgalt sinu heameeleks tõesti niimoodi, et see oleks juhtunud sügisel.”
“See oli ilus.”
“Elu ongi ilus, kui selles on vähem eelarvamusi.”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s