Puhkemine Portugali moodi

 
Eile ma nägin Sind. Korraks ja sootuks teistmoodi, kui ma seda varem olin näinud. Päris lähedalt ja üllatusega. Nurga alt, mille olemasolu ma seni ei osanud aimatagi. Mis oleks võinud mind isegi rõõmustada, kui see poleks olnud kõigest hilinenud ja tarbetuks muutunud rõõm, mille jaoks ei näi enam leiduvat ühki sobiva suuruse ja kujuga anumat, mille sisse see läbematu ja üllatuslik rõõm istutada. Et see võiks juured mulda ajada ja valguse poole sirutudes lopsakalt õide puhkeda.
Võib-olla oleksin pidanud oskama seda näha varem, mine tea. Kuigi mõni teadmine tulebki elus hilinemisega. Samuti nagu tuleb hilinemisega ja järk-järgult mõni mõnevõrra mõistatuslik oskus. Näiteks taipamine, et oled lõpuks õppinud mitte hoolima. Kasvõi natukene.

Kuigi, istudes aiamaja soojas päikeselaigus hommikust kohvi juues olid Sa ikka veel seal. Naersid enda mõistatuslikku naeru, rüüpasid pakimahla ja lasid päikesel mängelda enda pruunidel Portugali päevitusega käsivartel.
“Ma lähen pistan nüüd kressiseemned mulda,” sõnan
justkui pooleldi iseendale, ebalevalt väikseid värvilisi pakendeid sõrmede vahel keerutades. Ostsin neid igasuguseid, erilisi – tumepunaseid, erkroosasid, ebatavalisi. Mingi omamoodi vajadus on näha neid iga suvi küllusliku kireva klumbima vana õunapuu ümber erksavärvilise puhmana õitsemas. Mööda õunapuutüve justkui palvet sooritades ülespoole roomamas, murul end läbematult välja sirutamas.
Muidugi,” nõustud Sa leplikult.
“Aga mida Sina niikaua teed?”
“Vaatan sind.”
“Miks?” on mu hääl täis ehedat hämmeldust.
“Sest mulle meeldib lihtsalt vaadata, kuidas sa midagi teed. Ükskõik mida. Ja kiiret mul ei ole.”
Pööran Sulle mõnevõrra segaduses selja, endamisi juureldes, kaua kulub veel aega, enne kui ma Su päriselt enda peast välja saan.
“Ära põe,” sõnan lõpuks endale vaikselt sõrmipidi mullas ukerdades. “See lendu läinud rõõm on olnud üks erakordsemaid kogemusi, õpetanud vormima sellest sootuks teise ja märksa erilisema kunstilise väärtuse. Sest võib-olla, mine tea, võib-olla tulidki Sa, endalegi teadmata, mulle kõigest seda õpetama.”
“Mis Sa arvad, kas…” alustan lauset ja vaatan otsivalt aiamaja poole, aga Sa oled märkamatult tooli kõrvale lükanud ja kuhugi kadunud. Kõigest värviline pakk seisab pisut hüljatult moel keset lauda, millel tantsiskleb kevadine soe päikesekiir.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s