Sinu pärast

  Sinu pärast armastan kõiki neid otsatuid soolaukaid ja rabasihte, kiitsakaid männikõverikke ja puulatvadesse takerdunud heitlikke loojanguvärve. Ainult sinu tõttu olen lummatud kõigist neist soistest vaadetest, puude küljes helmeripatsitena kiikuvatest ämblikuvõrgukeedest, salalikest pruunidest veesilmadest ja vetikate kirevast vetruvast vaibast, mida mööda uitmõtteis lõpmatusse kulgeda. Sinu pärast armastan neid pikki tumedaid videvikuvarje, hapraid hommikuid, haldjana laukamaale […]

Ei midagi uut siin ilmas

    Ei midagi uut siin ilmas. Ikka armastan Sind. Neid punaste öölampidena loitvaid õilmeid Su aknalaual. Taimede tugevaid mahlakaid varsi ja neis pulbitsevat ehedat elujõudu. Su kardinaid ja kassikräbulist tapeeti. Naeru ja naha soojust. Su sammude tuttavat kõla ja Su häält, Su silmade sädelevat tuld. Su lihtsaid kingi ja karupruuni kampsuni kraed. Ikka Sind. […]

Mäletan…

Mäletan veel selle ranna ja soolase merevee maitset. Mäletan liiva krudinat taldade all, pehmet tuult ja nahka paitavat soojust. Mäletan pooleldi loetud raamatut, järjehoidjaks maast nopitud rohukübe. Mäletan kirjasõna magusat lummust, mis lõppeks nii võimatut teed pidi siiski jõudis minuni. Võib-olla enim kõigest mäletan enese ähmast lootust, et äkki see rauge suvepäev ei lõpegi eales. […]

Õige päev

Mõni päev on nii õige. Tuule õõtsumine rannaroos on leebe. Ja vesi sõbralik, sillerdav, pehme. Liiv taldade all päikesesoe. Kohvi maitse tassis õige. See päikesehelk lauaserval niisamuti. Ja kuigi kardad ikkagi, et miski viib selle hea kohe-kohe ära, ei juhtu sellegipoolest mitte midagi sellist. Vesi on endiselt pehme, liiv soe ja kohvi maitse õige. Päev […]

Igavene uni

Pehme suvine vihm varahommikul. Kõik on nii roheline, udujas, vihmalõhnaline. Vaikne aiatee. Kahel pool kätt lillepeenrad, kõrvuti mu mõtetega. Täis kirevat värskust. Ei ühtegi mürarikast hingetõmmet. Taimed lõhnavad niiskuse järgi. Maa hingab sooja rahu. Niisamuti minagi, peale pikka und. Mõni uni kestab igavesti. Hea, et poole peal ärkama sain.      

Nurmenukujanu

Nurmenukujanu ajas mu veel hilisõhtul mere äärde, kohtuma päeva viimase hapra valgusega. Mustavate põlispuude taga küütles lapike verevat loojangutaevast, sinise siidpaelana sillerdas meri. Oli vaikne ja karge. Otsatu iseolemise, üksiolemise õnnestav kergus. Leidsin kadakate vahelt, kuluheinariismete seest vaid üksikuid talvekohmetuid õisi. Tillukeste varte ja veel olematute, krimpsus lehtedega. Üle kõige ihkaski hing seda lihtsust. Rohkem kui kõike […]

Vaarikajõgi

See jõgi, pikk, lõputa jõgi. Pulbitseb, vuliseb, loob. Valged vahukeerised kallastel. See jõgi. See jõgi. Sina ja mina. Sina ja mina. Joon. Joon.   See suudlus. See suudlus. Laotunud üle kõigi mu rõõmuta aastate. Otsatu nagu igavik. Ilus nagu vikerkaar. Su juuste pehmus. Õlad. Silmad. Käed. Käed. Käte kerge surve. Lembus, milles kurb kümbleb. Ei […]

Tuulest tehtud unistus

Käisin jälle seal rannas. Küllap kohtumas möödanikuga, sest tõrvalilli seal enam ei õitse, õrnsoolasesse soojasse vette ei poe servapidi vikerkaar ja mu käsi ei joonista liivale enam üht ainumatki pühendust. Vaatasin meie männipuud valgeks uhutud rannaliival ja mõistsin, et peagi jõuab tõusuvesi sellegi puu juurteni. Uuristab ja uuristab ning varsti teda enam ei ole. Ei […]

Hüatsindi ärkamine

Hüatsint, mu varakevadine armastus. Lille sünd on natuke raamatu sünni moodi. Eriti seesuguse, tugevavarrelise ja võimsalt elujõulise, rikkalikult healõhnalise hüatsindi oma. See, kuidas tärkav võrse end ajas loob, valguse ja soojuse toel tärkab, muutub, täiustub, puhkeb. Teadmata midagi sellestsinatsest maailmast, kuhu ta võrsub. Sündimine läbi usalduse ja armastuse kätkeb eneses alati heauskset lootust, et tallegi […]

Kuu sulakuld sädeleb merel

Selle sügise tuul on veel nii õrn. Õhk pehme ning mustjas. Pilved haprad ja pudedad. Liiguvad kiiresti. Taevas alles õpib talvega kohanema. Õigeid lumepilvi moodustama. Täna öösel nägin ennast. Esmakordselt ilma iroonia, kõhkluste, soovunelmate ja kartusteta. Mõtlesin vigadele, mis olid kunagi jäänud tegemata. Kuigi toona tahtsin nii väga. Siis, kui veel nende muutvasse väesse uskusin. […]

See kättesaamatu keel…

Need tuled… Näe, need tuled… Vaatavad üle pimeduses püherdava vee. Need tuled on selle varjulise lahesopi silmadeks. Vahivad mind. Üks silm loojangupunane, teine rohurohelist karva. Keelav ja lubav ühtaegu. Mine vaid õigest mereväravast ja oledki õnnelikult päral. Õhtuks kodus. Kui vaid ilma pääl heitlik teaks, kumba tulukest uskuda. Sadam tukub oma kesksügist und. Palistab põski […]

Igikestev ja alati uus

Jälle on sügis. Jälle on pimedus. Kätte jõudnud ehmatavalt vara. Istun ja vaatan kõrgel kaldapealsel, kuis taamal loksub otsatu öömust vesi. Tumedalt, leebelt. On soe. Veel pole õhus talve rasket painet. Ega ta tulemata jää. Nagu vältimatu, mis alles rändlinnuna teel. Üle lahe särab vastu peotäis tulesid. Kutsuvalt ja värviliselt, nagu peaks siresäärsed sireenid isekeskis […]

Minevikust mööda

Kõrkjates sädeleb vaikus. Vaid tuul kahiseb kusagil kaugel. Tasa ja targu. Targutamata. Kõnnin ikka ja jälle seda kiviklibust, okkapurust teed, minevikust mööda. Rännak iseendani on mõnikord liiga pikk. Mitme eluea pikkune. Kuis jõuaks üldse napi hingesõõmu vältel, mis kätkeb endas ühe eluea, kõike olulist hoomata? End selle maailma jaoks sobivaks seadistada? On soe südasügis. Kaduvik […]