Varasügise sada nägu

Varasügis algab alati aimamisi. Nagu enne ärkamist nähtud unenägu, mis ärkvele virgudes veel painamisi puudutab. Rooside lehed on värvunud mee ja tõrva karva ning paiguti maha varisenud. Üheainsa, eemal oldud nädalaga. Ööjahedus on pojengipuhmastesse laiguti pistnud punast. Murust hoovab veel keskpäevalgi kastemärga ja viljapuud on täis kollaseid ning roosapõskseid ploome. Meri sillerdab karget hõbedast värvi […]

Kella viiene nägemus

Seal unenäopargi serval Õhtul veidi enne kella viit Süütavad vanad vahtrapuud Oma külmetavais ladvus Habraste armastajaina Õnne õrnkohmetu õhtupuna   Valgustriip varrukaserval Seisan ja vaatan Kuidas magab jaanuarikuu Laiska lõputa und Su jalajälgedel, Milles õitses suvel ääretasa Kibuvitsu, jasmiine ja marielilli Ja kõikjal õhus me ümber Lendus tuhkjat võilillelund   Ilmsi ja ärkvel Seal külma […]

Pimeduse 12 põikteel

Seisad jälle Seal Pimeduse 12 põikteel Pähklivärvi poolmantlis Naeru pehmus põsesarnadel, Tumedate laugude taga Meelespealillena Õitsele puhkemas öö   Su sõnade suvesoe vihmasabin Riivab troopikatuulena mu huuli Sulatab iga pudenenud piisaga Külma kinnitrambitud lund   Nõnda iga vihmaks sadanud sõnaga Teed sa jälle terveks mind Ja mina sind  

Polaarpimeduse serval

Mu arm Kaunis, mõtlik ja õrn Kas sinugi heledate akende taga Tintmusta tapeediga toas Kus pulbitseva kärestikuvoona Voolab vastupäeva Muusika meloodiajõgi Ja põrandalaudade vahelt Võrsub üksteise võidu Lõhnavaid lumetulpe, On vahel kurb ja külm? Või on see ainus valge aken Põhjatus polaarpimeduses?

Väriheina vangistuses

  “Näed, värihein õitseb jälle,” sõnan mõtlikult, pöörates pilgu päikeses sulavalt asfaldilt, mis toob me sõõrmeisse kergelt kirbet suvist lõhna, suvepalavuses lõõskavale heinamaale. Selles küpseb õitsva heina eriskummaline purpurpruun toon, mille toob esile tuules sahisev värihein. Habras ja esmapilgul justkui tähelepandamatu eikeegi, mis külluslikult vohades signeerib sellegipoolest kogu maastikule enda tuntava ja vaieldamatu kohalolu.  “Tõepoolest,” sõnad Sa. “Täpselt nagu igal […]

Positiivne ebatraditsioonilisus

  “Ja muide, Su uus blogikujundus näeb päris hullumeelselt kirju välja.” “Ma tean. See on vist osa sellest positiivsest hullusest, mille Sa endaga märkamatult kaasa tood.” Sa naerad pisut meelitatult. “Loodetavasti lugejad andestavad sulle su värvipimeduse. Fotod ei paista ju absoluutselt välja. See kirjumirju paneb mõtlema, mis su eesmärk siin üldse õieti on? Loodusblogi pidada […]

Merikarbiroosad hetked

  “Tule,” ütled Sa, haarad mu käest ja hakkad pikkade sammudega mööda märga liiva edasi rühkima. “Kuhu?” pärin ma segaduses Sulle peaaegu jooksujalu järgnedes. Mu varbad vajuvad sügavale liiva, nii et kingad kipuvad ära kaduma. Päike laskub üha madalamale, pimestab oma pehmete murduvate kiirtega mu silmi, visandades Su tumedaile läikvaile juustele kummalisi hõõguvroosasid varje, mis mööda […]

Randherneõhtu

  “Ma olen tegelikult tahtnud Sind alati siia tuua,” tunnistan vaikselt, kuulates, kuidas kuivanud sammal me sammude rütmis taldade all krõbiseb. Tuul toob metsa poolt randherne ja meriheina kerget mõrkjat lõhna, mis puudutab vaid põgusalt sõõrmeid ja neeldub siis kuhugi mere soolasesse hingusesse. On vaikne ja soe. “Miks?” pärid Sa pisut eemalolevalt ja saadad pilguga […]

Lugu roosadest rannakarpidest

  “Mis sa täna unes nägid?” pärid Sa justkui muuseas, kui me läbi rannaäärse roostiku sumpame, et jõuda väikesele eraldatud liivaribale, kust ma suvel leidsin peotäite viisi roosatavaid rannakarpe. “Kust sa tead, et ma praegu just sellele mõtlesin?” olen hämmeldunud. Ilm on jahe ja tuuline. Taevas kihutavad pilved rebivad üksteist ja jahedad iilid sakutavad mind […]

Laps ja Võlur

  See juhtub kõigest mõni hetk hiljem. Siis, kui Poiss ja Tüdruk, sõrmed tihedalt teineteise omade ümber põimunud, ära on läinud, viies taldade all kaasa kogu endi ümber heljunud õnne nähtamatu õietolmu. Keegi väike ja peaaegu märkamatu astub rohetava metsa varjust välja, lähenedes läbi kanarbikusalu samale paigale peaaegu kuuldamatuna. Justkui poolunes libisevad ta ebamaistena säravad silmad […]

Vihmajärgne õhtu

  Mõnda aega vaikides kõndinud, ütled Sa korraga: “Tunned?” “Mida?” pärin mõnevõrra hämmeldunult seisma jäädes. “Lõhna.” “Mis lõhna?” “Seda ütle mulle sina,” sõnad Sa nähtamatu naeratusega. Silmitsen uurivalt Su nägu tumeda kapuutsi varjus, mõeldes endamisi, miks küll pead Sa alati nii mänguliselt, hoomamatult salapärane olema. “Olgu,” nõustun lõpuks pisut ebalevalt, teades juba ette, et see […]

Putukas merevaigus

  “Kirjuta minust,” ütled Sa lõpuks, kui meri jahedamaks tõmbub ja päev silmapiiri taha kaldu vajub, vedades kõige eredama purpuri endaga märkamatult kaasa. “Miks Sa tahad?” olen juba hakatuseks pisut hämmeldunud. “Ma tahan lihtsalt näha, mismoodi Su sõnad asetavad mind Su mõtetes maailma.” “Sa tahad liiga palju.” “See on küll uudis,” naerad Sa pisut üllatunult. […]

Tuule viidud jälgedes

  Säärenina. Siin ma siis jälle olen, tuule viidud jälgedes.  Kõnnin vaikides naksuvast trepist üles ja sirutan end pikale puupingile pihlakobara alla istuma. Tuul puistab mu õlale leheprügi, toob mere poolt sõõrmeisse kerget mereadru lõhna. Kajad kisavad tuhmilt ja kaovad heitlikult piketeerides kuhugi laotuse alla silmist. Mu pihud puutuvad vastu päevasooja, sügisvihmadest pleekinud puitu ning silmad […]