Kahetsus

Käisin ära Ega saanud ühtki pilti Fotokas keeldus koostööst   Kuidas ma oskan siis hiljem Mäletada Seda sooja helki Kõrghoonte seintel Õhus virvendavat Pehmet kuldset valgust Lõbusaid sulalumeniresid Kõnniteedel Päikest püüdvaid pärnapuid Pargis Valgeid jäälahvandusi Külmas soolases vees Punasena merre kustunud Päikest Ja iseenda õnnesegust olemist    

Kella viiene nägemus

Seal unenäopargi serval Õhtul veidi enne kella viit Süütavad vanad vahtrapuud Oma külmetavais ladvus Habraste armastajaina Õnne õrnkohmetu õhtupuna   Valgustriip varrukaserval Seisan ja vaatan Kuidas magab jaanuarikuu Laiska lõputa und Su jalajälgedel, Milles õitses suvel ääretasa Kibuvitsu, jasmiine ja marielilli Ja kõikjal õhus me ümber Lendus tuhkjat võilillelund   Ilmsi ja ärkvel Seal külma […]

Pimeduse 12 põikteel

Seisad jälle Seal Pimeduse 12 põikteel Pähklivärvi poolmantlis Naeru pehmus põsesarnadel, Tumedate laugude taga Meelespealillena Õitsele puhkemas öö   Su sõnade suvesoe vihmasabin Riivab troopikatuulena mu huuli Sulatab iga pudenenud piisaga Külma kinnitrambitud lund   Nõnda iga vihmaks sadanud sõnaga Teed sa jälle terveks mind Ja mina sind  

Polaarpimeduse serval

Mu arm Kaunis, mõtlik ja õrn Kas sinugi heledate akende taga Tintmusta tapeediga toas Kus pulbitseva kärestikuvoona Voolab vastupäeva Muusika meloodiajõgi Ja põrandalaudade vahelt Võrsub üksteise võidu Lõhnavaid lumetulpe, On vahel kurb ja külm? Või on see ainus valge aken Põhjatus polaarpimeduses?

Valguses ja varjus

   Kustuv päevavalgus Lehtma rannas. Vahel meeldib mulle just seesugune maailm, mis paistab kõigest varjatuna, justkui läbi kõrkjate ja kõrgeks kasvanud rannaheina. Nii tajudki kõigest aimamisi, mida see endas sisaldab – neelad endasse seda juhuslikku rannalt peegelduvat nõrka valgust, puude tumedaid varje, kivide endasse imanud päevasooja ja püsid peaaegu nähtamatuna, hääletu ja samas üleni elusana, kõike end […]

Kustuvas päevavalguses

  Lehtma rand. Millegipärast tekkis mingi hetk tahtmine püüda valguse peegeldust märjal liival. Mina, nagu me kõik, olen vaid tulija, mineja. Kusagilt ja kuhugi. Kaks jäljerida märjal liival, mille soolane laine järgmise randa uhutud valge vahuribaga merre pühib. Käed, mis puudutavad karedat männikoort, mõtted, mis mäletavad kevadist vihma, talvist valget puhtust, suveõhtu kruusatee teetolmu ja […]

Põleva puu valguses

  Jah, Sa oled ikka veel seal. Selle kirka hõõguse taga, kusagil seal õhus, männiokste lõhnas, jahedas merevees, kaldal magavatel kividel, randa hulpinud vetikate vahel. Kõnnid nähtamatuna mööda taldade all krudisevat liiva, tõstad silmad, et vaadata mõtlikuna kauguse poole. Tuul rebib su riideid, keerleb su jalus, ent Sa ei pane seda tähelegi, olles selleks sukeldunud […]

Purpursetes õhtuvärvides

  Loojang… selles, kuidas helekahvatu taevasinine omandab õhtu hakul märksa soojemad, purpursemad toonid, riietudes tavapärase sina asemel sootuks teise värvipaletti, on inimmeeltele alati olnud midagi kergelt müstilist, mis sunnib vahel mõtlikult ülespoole vaatama. Sattusin paar aastat tagasi Tahkuna randa just sel hetkel, mil päike hakkas loojuma ja kogu laotus, silmapiiri lõputuseni välja, oli üle kallatud […]