Päev enne sünnipäeva

  Ei taha sünnipäeva, ei taha kohe üldse mitte. Sellel aastal mitte. Varasemalt olen sellesse suhtunud enamjaolt mingi üllatuseseguse ootusega, ikka on sünnipäev olnud kuidagi hoopis teisem – kirkam, olulisem, mingi määrava tähendusega päev terve ülejäänud aasta jaoks. Sünnipäev on eelkõige veider kohustus tuttavate ning kolleegide jaoks. Kõik peavad korraks olema rõõmsad ja andma mulle […]

Distantsilt vaadeldav õnn

    Kui imelik on ikkagi see ilmaelu. Mul on olemas kõik, mida Sinul pole. Ja Sinul on olemas kõik, mida minul ei ole. Kui veidralt ja valikuliselt jagatakse siin ilmas ikkagi seda ihaldusväärset õnnekillukest. Mis loogika järgi, sellest pole ma eales aru saanud. Kuidas mõnele jagub nii imelihtsalt seda, mida teine otsib maamuna pealt […]

Sel sünnipäevahommikul…

Vahel on mul tunne, et ma koosnen üleni unistustest. Mu käed ja jalad on tehtud igatsusest, silmad ja suu soovidest. Mu põsel ukerdab unistuste lepatriinu ja juukseid sasib unelmavärvi tuul. Ma ei ütle, et mu elu oleks pidanud koosnema ainult lõuendile paisatud kirgastest värvidest, aroomivannidest, spaapuhkustest, kannul käivast aust ja kuulsusest, sõprade kaasakiskuvast sädinast ja […]

Sinu pärast

  Sinu pärast armastan kõiki neid otsatuid soolaukaid ja rabasihte, kiitsakaid männikõverikke ja puulatvadesse takerdunud heitlikke loojanguvärve. Ainult sinu tõttu olen lummatud kõigist neist soistest vaadetest, puude küljes helmeripatsitena kiikuvatest ämblikuvõrgukeedest, salalikest pruunidest veesilmadest ja vetikate kirevast vetruvast vaibast, mida mööda uitmõtteis lõpmatusse kulgeda. Sinu pärast armastan neid pikki tumedaid videvikuvarje, hapraid hommikuid, haldjana laukamaale […]

Ei midagi uut siin ilmas

    Ei midagi uut siin ilmas. Ikka armastan Sind. Neid punaste öölampidena loitvaid õilmeid Su aknalaual. Taimede tugevaid mahlakaid varsi ja neis pulbitsevat ehedat elujõudu. Su kardinaid ja kassikräbulist tapeeti. Naeru ja naha soojust. Su sammude tuttavat kõla ja Su häält, Su silmade sädelevat tuld. Su lihtsaid kingi ja karupruuni kampsuni kraed. Ikka Sind. […]

Ebaõiglane ilm

See ei ole tegelikult üldse õiglane, et kõik need teised, kes Sind argipäeviti ümbritsevad, saavad sinust igapäevaselt nii rikkalikult osa. Kõik need töökaaslased, kõik need tavainimesed, kes treppepidi tulevad ja lähevad, pabereid ja telefone käes hoiavad, kuhugi allkirju tahavad. Nad kuulevad-näevad Sind täiesti maksuvabalt. Neil on voli olla Su läheduses. Ma tean Su häält, kuid […]

Päikese hääl

Vahel ei olegi midagi öelda. Vahel ei ole midagi öelda pikka aega. Ega ole vajagi. Enamasti on sõnad nagunii tähenduseta nagu pudedad puulehed, mis esimese külmapalanguga reetlikult laiali lendavad ja pikapeale kõdmullaks muutuvad. Selle asemel kuulad akna taga uluvat tuult. Kuulad tuule külma kohinat ja tajud selles kordumatut, tabamatut rahu. Tuul räägib igal ööl. Nutab […]

Vaikimine on vabanemine

Vaikimine on tervenemine. Vaikimine on vabanemine. Kesk üht halli argipäeva sain sellest lõpuks aru. Sõnad… neid ongi olnud liiga palju. Enamik neist tühjalt õhku riputatud. Kellelegi, kes hoolida ei täinud. Kellelegi, kes hoolimist ei näinud. Paremik mu sõnadest on nagunii saanud läikivate kaante vahele. Ajakirjadeks. Raamatuiks. Ikka müügiks, milleks muuks. Neist enam vabaneda ei saa, […]

See iseenese ekslik meel…

  PKui sa arvad, et sind pole enam olemas, siis eksid. Kõigis inimestes, kellega kokku puutun, otsin alateadlikult sind. Aga nad pole sina ega saa selleks mitte kunagi. Vahel olen eneses pettunud, kuidas mõne inimesega mööda panen ja mu tugevalt intuitiivne meel mind reetlikult alt veab. Kirjutan võhivõõrasse enda unelmad, kuigi neid pole seal kunagi […]

Viis aastat hiljem

Viis aastat hiljem. Kümme, kakskümmend aastat hiljem… Nagu “Musketärides”, kas pole? Milline narrus. Ilmselt ei oleks ma pidanud toona lubama sul tulla. Kui palju vigu teeme elus pelgalt viisakusest. Jätsid endast kõikjale maha nähtamatuid jälgi. Märke, mida ainult mina näen. Need põletavad seniajani. Mitte kunagi enam ei saa need paigad endiseks. Seda Sulle ka ütlesin. Ma ei […]

Mäletan…

Mäletan veel selle ranna ja soolase merevee maitset. Mäletan liiva krudinat taldade all, pehmet tuult ja nahka paitavat soojust. Mäletan pooleldi loetud raamatut, järjehoidjaks maast nopitud rohukübe. Mäletan kirjasõna magusat lummust, mis lõppeks nii võimatut teed pidi siiski jõudis minuni. Võib-olla enim kõigest mäletan enese ähmast lootust, et äkki see rauge suvepäev ei lõpegi eales. […]

Õige päev

Mõni päev on nii õige. Tuule õõtsumine rannaroos on leebe. Ja vesi sõbralik, sillerdav, pehme. Liiv taldade all päikesesoe. Kohvi maitse tassis õige. See päikesehelk lauaserval niisamuti. Ja kuigi kardad ikkagi, et miski viib selle hea kohe-kohe ära, ei juhtu sellegipoolest mitte midagi sellist. Vesi on endiselt pehme, liiv soe ja kohvi maitse õige. Päev […]

Igavene uni

Pehme suvine vihm varahommikul. Kõik on nii roheline, udujas, vihmalõhnaline. Vaikne aiatee. Kahel pool kätt lillepeenrad, kõrvuti mu mõtetega. Täis kirevat värskust. Ei ühtegi mürarikast hingetõmmet. Taimed lõhnavad niiskuse järgi. Maa hingab sooja rahu. Niisamuti minagi, peale pikka und. Mõni uni kestab igavesti. Hea, et poole peal ärkama sain.