Su vaikiv suu Nagu oksal õõtsuv viimne külm kink Tundmatult kuid kaunilt Mürgimarjapuult Neelab suure sõõmu Vaevavalget pööripäevaööd Kaardub kiskjanaeratuseks Libiseb lepitama lohutut – Usu mind, mu mürk päästab su