Vesikupuvärvides

  “Kui kummaline,” ütlen korraga, justkui taas iseendale. Vaatan, kuidas Sa pikkade sammudega läbi kõrkjate kahlad ja lõpuks madalale päikesesoojale puusillale istud. Su päevitunud käsivartel mängleb laisalt suvelõpupäike ja pruunid varbad ulatuvad peaaegu vee rohetavat pinda puudutama. “Mis asi?” Tuul õõtsutab kõrkjates kasvavat paari sametist hundinuia ja kaldaäärses madalas vees hulbib peotäis kollaseid vesikuppe. Metsavahetee on täis […]

Minu aiaäärne

  Minu aiaäärne tänavas. Just seesugune, oma küpseva vilja, suure õunaaia ja üle aia kummarduvate, agamisi üha punaseks tõmbuvate kirssidega, varasuviti magusat meelõhna hingavate pärnapuudega, purjedena üle taeva kihutavate valgete pilvede, kuldkollase võilillevälja, võlvkeldri salapärase mullalõhna, pühapäevahommikuste pannkookide, sauna värske kasevihalõhna, talveõhtuste piparkookide ja ahjukartulite, lambavillakinnaste ja laualambi sooja valgussõõriga, mille paistel sai koolivaheaegadel “Mirabilia” sarja sirvitud.

Kaunis kodukant

  Kagu-Eesti. Suvine õhtu. Ritsikate ennastunustav saagimine kõrges niitmata heinas. Metsa poolt aegamisi lähemale roomav udu jahe hingus. Sootaimede mõrkjas lõhn, mida eristad paljajalu kasteheinas seistes ja tumedat metsapiiri silmitsedes korraga kuidagi kirjeldamatult selgelt. Võib-olla olemegi kõik see, mis pärineb me lapsepõlvest, istudes meil varasuvise maasikamaitse, sääri kriipiva paluheina, nurmelt leitud vängelõhnalise jumalakäpa, suvise kasemahla […]

Silmitsi Navitrolla maailmaga

  Suvine unine pärastlõuna. Suundudes vanematekoju suvitama, tiksume Tartu-Põlva maanteel, tagaiste täis söögikraami, linnasugulasi ja linnast ostetud kõikmõeldavat eluliselt vajalikku või siis pisut vähem-vajalikku träni. Taustaks mängib loiult mingi suvaline riiulist kaasa haaratud plaat, millele mitte keskendumine ei näi üldse üle jõu käiv. Bryan Adams ringles vist kontrollimatult peaaegu pool aastat nõnda kaasa, olles lihtsalt loomulik osa […]