Varasügis algab alati aimamisi. Nagu enne ärkamist nähtud unenägu, mis ärkvele virgudes veel painamisi puudutab. Rooside lehed on värvunud mee ja tõrva karva ning paiguti maha varisenud. Üheainsa, eemal oldud nädalaga. Ööjahedus on pojengipuhmastesse laiguti pistnud punast. Murust hoovab veel keskpäevalgi kastemärga ja viljapuud on täis kollaseid ning roosapõskseid ploome. Meri sillerdab karget hõbedast värvi […]
Vaatasin üle aegade su internetiaknasse. Ega sääl suurt midagi näha olnudki – klaasid katki ja end üle aknalaua sisse upitav uudishimulik nõgesepõõsas ühes angervaksa ja pudeneva põdrakanepi roosade õitega. Aken nägi välja nagu aken ikka, mille taga ei põle enam ammuilma tuld ja mille põrandalt ei kosta samme. Võib-olla polekski pidanud enam tulema. Tea, mida […]
Lavendlilapsed Uitavad ahervaremeis aasal Kiiguvad naerdes kastepärlikeel Ja punuvad põllulilledest Pärgi Seisan ja vaatan Ning ühtäkki adun Kuidas kõik käidud teed, Kõik võidetud võidud Maitsevad natuke Kaotuse järgi Katkend minu luulekogumikust “Võilillelein”, Kentaur, 2014
Paar päeva tagasi seisin taas sääl sinisel väljal, kus tuul ulub tasahilju tühja, mängitab iseenda meeleheaks mullusuviseid sireliõisi, keerutab neid kahetsuse tolmus. Ma tulin aegade tagant, taskud täis kaduviku tarkust ja kustuva päikese puna. Kas tead, et jälle on kevad, neljas kevad niimoodi. Su vihmapestud jäljeridades lööb varsti taas lõkkele maarjalillede roosakaid õnnenuppe ja õhk […]
Vihm… Sajab vastu plekk-katust, mühab aiatagustes sirelipõõsastes, piitsutab pojenge, nii et need üksteise järel õielehed lahti lasevad ja ohates murule pudenevad. Maapind on täis veidrat valget lund. Õhk kleepub niiskusest, mida on korraga mu ümber liiga palju. Vahel, kui sadu lakkab, kõnnin paljajalu läbi lompide, istun aegamisi hämarduvas aias ja vaatan üles, kõrgete iidsete puude […]
August on juba nii sügise nägu Lillade astrite lõhn Viib ära suveuneluse Puud mu pea kohal Mühavad kalendrisse vaatamata Septembrituult Mängivad ajaviiteks golfi Murule veerenud klaaridega Mööda aiaääri Roomavad rõsked rohujuured Tuul toob suurelt teelt Mu jalge ette esimese Kollase kaselehe
Kingiksin sulle Tuule ümina roostikus Anemooni hääbuvad värvitoonid Valguslaigu pleekinud puutrepil Lõhnavasse heina jäänud jäljerea Ja ämblikuvõrguks kootud Vikerkaarevärvi vihmapiisad Kingiksin sulle Tolmus lõõskava külavahetee Maasikakorjajate heleda naeru Pungi ajava iidvana sirelipõõsa, Mis mäletab igat õnneotsijat Ning killukese suvetaeva kumerat kaart Kingiksin sulle ukselävel ukerdava Laisa lepatriinu Laulurästa lustliku lennukaare Ja peenral puhkeva esimese kressi […]
Terve igavik hiljem Seisad ja vaatad jälle Seda sinisena siravat taevast Lennuki valget vahujoont Trepiastmeisse tardunud jääd Tühjuse kohale koolduvaid puid Taevas on ikka sama kõrgel Ja puud hõljuvad kaalutuina Oleks justkui seesama Selge karge hommik Täis tuult, päikest ja jääd Surud käed taskupõhja Neelad sõõmu tuult ja tead – Miski pole enam […]
Ülalt pärlikarva pilvelt Langeb mu pihkudesse Tasa su mõtete Helevalget õielund Narr ja õnnis Igavik ja ime See iseenda habras Unustamise tund
Sul on õigus Kõik kaob – Lehed pudenevad puudelt Sammudele langeb lumi Sõrmejäljepitseri nahalt Uhab maha mõru merevesi Taimetee jahtub tassis Päikesekiir kustub akna taga Parfüümipudel saab tühjaks Ja vait jääb murdlainena mühanud meel Sul on õigus Kõik kaob Kuid tuleb jälle Koputab kevadena uksele Mängitab päikest silmades Istutab akna taha alpikanni Ja […]
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Feel no evil. Fear no evil.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Krista veebiblogi
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kirjapiiga Kiiri Saare blogi 