Mööda meekollast lund

“Sa tõepoolest ei peaks siin käima,” kõlab korraga üsna mu lähedalt soe ja pisut pilklik hääl. Lasen ehmunult riidepuul rippuvast raskest tumerohelisest kangast lahti, mispeale see sahinal tagasi endisesse asendisse libiseb ja tõstan teolt tabatu moel hämmeldunult silmad. “Sina siin? Kust Sa siia said? Ja miks ma pole Sinust tervelt viis päeva midagi kuulnud?” kogelen, ühtaegu […]

Randherneõhtu

  “Ma olen tegelikult tahtnud Sind alati siia tuua,” tunnistan vaikselt, kuulates, kuidas kuivanud sammal me sammude rütmis taldade all krõbiseb. Tuul toob metsa poolt randherne ja meriheina kerget mõrkjat lõhna, mis puudutab vaid põgusalt sõõrmeid ja neeldub siis kuhugi mere soolasesse hingusesse. On vaikne ja soe. “Miks?” pärid Sa pisut eemalolevalt ja saadad pilguga […]

Lugu roosadest rannakarpidest

  “Mis sa täna unes nägid?” pärid Sa justkui muuseas, kui me läbi rannaäärse roostiku sumpame, et jõuda väikesele eraldatud liivaribale, kust ma suvel leidsin peotäite viisi roosatavaid rannakarpe. “Kust sa tead, et ma praegu just sellele mõtlesin?” olen hämmeldunud. Ilm on jahe ja tuuline. Taevas kihutavad pilved rebivad üksteist ja jahedad iilid sakutavad mind […]

Vihmajärgne õhtu

  Mõnda aega vaikides kõndinud, ütled Sa korraga: “Tunned?” “Mida?” pärin mõnevõrra hämmeldunult seisma jäädes. “Lõhna.” “Mis lõhna?” “Seda ütle mulle sina,” sõnad Sa nähtamatu naeratusega. Silmitsen uurivalt Su nägu tumeda kapuutsi varjus, mõeldes endamisi, miks küll pead Sa alati nii mänguliselt, hoomamatult salapärane olema. “Olgu,” nõustun lõpuks pisut ebalevalt, teades juba ette, et see […]

Kevadvärvides

  “Näed, täna oli meri juba pisut suve karva, ” ütled Sa. Heidan pilgu kauguse poole, kus talvise karmkülma halli asemel virvendab silmapiiril tõepoolest märksa heledamalt ja õrnemalt hõõguv peegeldus. Rannaäärtes, madalast luitunud kuluheinast sirutuvad poolmärkamatuina vastu sääri end üksteise võidu välja nurmenukkude külluslikult kollased perekonnad. “Jah, on tõesti,” tõden tahtmatult, tajudes Su liikumise eriskummalist […]

Heledamaks muutuvas ajas

  Kevad. Kummaline, kuidas kõigest paar heitlikult vihmast päeva on meelitanud kaskedes välja esimese ettevaatliku värvitooni – tärkava poripruuni, mis alles mõtiskleb võimaluse üle muutuda küpseks leheroheliseks. Iga kevad imetlen looduse julgust, igavesti kõhklevale inimloomusele mitteomaselt, endal taolise siirusega puhkeda lubada. Ta ei vaja lubadusi igavesest armastusest, piisavast sissetulekust või millestki kolmandast ebasiirast, mille najale enda ebakindlad […]

Puhkemine Portugali moodi

  Eile ma nägin Sind. Korraks ja sootuks teistmoodi, kui ma seda varem olin näinud. Päris lähedalt ja üllatusega. Nurga alt, mille olemasolu ma seni ei osanud aimatagi. Mis oleks võinud mind isegi rõõmustada, kui see poleks olnud kõigest hilinenud ja tarbetuks muutunud rõõm, mille jaoks ei näi enam leiduvat ühki sobiva suuruse ja kujuga […]

Kinkides muusikat

  Olete kunagi kinkinud muusikat? Eks ilmselt ikka. Plaatidena, linkidena sõprade postkasti, jätnud endast maha mõnele veebilehele, justkui mingi märgi, arvamusena endast. Mõnevõrra kummaline, kuidas mingist endale meeldinud loost saab seeläbi justkui te mõlemi lugu. Kinkimine annab võimaluse jagada loos valitsenud emotsioone ja värve. Öelda midagi, võib-olla pisut teisetasandlise tunnetuse läbi, kui seda suudaks sõnad. […]