Kui imelik on ikkagi see ilmaelu. Mul on olemas kõik, mida Sinul pole. Ja Sinul on olemas kõik, mida minul ei ole. Kui veidralt ja valikuliselt jagatakse siin ilmas ikkagi seda ihaldusväärset õnnekillukest. Mis loogika järgi, sellest pole ma eales aru saanud. Kuidas mõnele jagub nii imelihtsalt seda, mida teine otsib maamuna pealt […]
Pistan Sulle, suurele ja leebele, Sinu soojasse pihku pisikese hiiumaise meene, et Sa teaks. Puhuks, kui Sul vahel kipub siht silme eest kaduma, mustad lained üle pea kokku löövad ning Sa ühtäkki enam ei tea, kus Sa asud või miks olemas oled. Siis juhatab see tore humoorikas asjandus su jälle õigele rajale, sinna, kuhu oled […]
Vahel on mul tunne, et ma koosnen üleni unistustest. Mu käed ja jalad on tehtud igatsusest, silmad ja suu soovidest. Mu põsel ukerdab unistuste lepatriinu ja juukseid sasib unelmavärvi tuul. Ma ei ütle, et mu elu oleks pidanud koosnema ainult lõuendile paisatud kirgastest värvidest, aroomivannidest, spaapuhkustest, kannul käivast aust ja kuulsusest, sõprade kaasakiskuvast sädinast ja […]
Sinu pärast armastan kõiki neid otsatuid soolaukaid ja rabasihte, kiitsakaid männikõverikke ja puulatvadesse takerdunud heitlikke loojanguvärve. Ainult sinu tõttu olen lummatud kõigist neist soistest vaadetest, puude küljes helmeripatsitena kiikuvatest ämblikuvõrgukeedest, salalikest pruunidest veesilmadest ja vetikate kirevast vetruvast vaibast, mida mööda uitmõtteis lõpmatusse kulgeda. Sinu pärast armastan neid pikki tumedaid videvikuvarje, hapraid hommikuid, haldjana laukamaale […]
See ei ole tegelikult üldse õiglane, et kõik need teised, kes Sind argipäeviti ümbritsevad, saavad sinust igapäevaselt nii rikkalikult osa. Kõik need töökaaslased, kõik need tavainimesed, kes treppepidi tulevad ja lähevad, pabereid ja telefone käes hoiavad, kuhugi allkirju tahavad. Nad kuulevad-näevad Sind täiesti maksuvabalt. Neil on voli olla Su läheduses. Ma tean Su häält, kuid […]
Vahel ei olegi midagi öelda. Vahel ei ole midagi öelda pikka aega. Ega ole vajagi. Enamasti on sõnad nagunii tähenduseta nagu pudedad puulehed, mis esimese külmapalanguga reetlikult laiali lendavad ja pikapeale kõdmullaks muutuvad. Selle asemel kuulad akna taga uluvat tuult. Kuulad tuule külma kohinat ja tajud selles kordumatut, tabamatut rahu. Tuul räägib igal ööl. Nutab […]
Vaikimine on tervenemine. Vaikimine on vabanemine. Kesk üht halli argipäeva sain sellest lõpuks aru. Sõnad… neid ongi olnud liiga palju. Enamik neist tühjalt õhku riputatud. Kellelegi, kes hoolida ei täinud. Kellelegi, kes hoolimist ei näinud. Paremik mu sõnadest on nagunii saanud läikivate kaante vahele. Ajakirjadeks. Raamatuiks. Ikka müügiks, milleks muuks. Neist enam vabaneda ei saa, […]
PKui sa arvad, et sind pole enam olemas, siis eksid. Kõigis inimestes, kellega kokku puutun, otsin alateadlikult sind. Aga nad pole sina ega saa selleks mitte kunagi. Vahel olen eneses pettunud, kuidas mõne inimesega mööda panen ja mu tugevalt intuitiivne meel mind reetlikult alt veab. Kirjutan võhivõõrasse enda unelmad, kuigi neid pole seal kunagi […]
Viis aastat hiljem. Kümme, kakskümmend aastat hiljem… Nagu “Musketärides”, kas pole? Milline narrus. Ilmselt ei oleks ma pidanud toona lubama sul tulla. Kui palju vigu teeme elus pelgalt viisakusest. Jätsid endast kõikjale maha nähtamatuid jälgi. Märke, mida ainult mina näen. Need põletavad seniajani. Mitte kunagi enam ei saa need paigad endiseks. Seda Sulle ka ütlesin. Ma ei […]
Mäletan veel selle ranna ja soolase merevee maitset. Mäletan liiva krudinat taldade all, pehmet tuult ja nahka paitavat soojust. Mäletan pooleldi loetud raamatut, järjehoidjaks maast nopitud rohukübe. Mäletan kirjasõna magusat lummust, mis lõppeks nii võimatut teed pidi siiski jõudis minuni. Võib-olla enim kõigest mäletan enese ähmast lootust, et äkki see rauge suvepäev ei lõpegi eales. […]
Pehme suvine vihm varahommikul. Kõik on nii roheline, udujas, vihmalõhnaline. Vaikne aiatee. Kahel pool kätt lillepeenrad, kõrvuti mu mõtetega. Täis kirevat värskust. Ei ühtegi mürarikast hingetõmmet. Taimed lõhnavad niiskuse järgi. Maa hingab sooja rahu. Niisamuti minagi, peale pikka und. Mõni uni kestab igavesti. Hea, et poole peal ärkama sain.
Mets lõhnab nagu kevad, nagu sajad samblarüppe tipitud sinililled. Õhus on kuuskede vihmajärgne kore rõskus, heinamaade pehme õhtukuldne päikesehelk. Siniliilihelmeis muru pärlendab mahajäetud talu õuel. Lehelinnu esimene üllatlev, elurõõmust pakatav sirin. Ja see suur rohetav mets kahel pool õhtut lõhnab tõesti nagu kevad. Pilt: FB
Nurmenukujanu ajas mu veel hilisõhtul mere äärde, kohtuma päeva viimase hapra valgusega. Mustavate põlispuude taga küütles lapike verevat loojangutaevast, sinise siidpaelana sillerdas meri. Oli vaikne ja karge. Otsatu iseolemise, üksiolemise õnnestav kergus. Leidsin kadakate vahelt, kuluheinariismete seest vaid üksikuid talvekohmetuid õisi. Tillukeste varte ja veel olematute, krimpsus lehtedega. Üle kõige ihkaski hing seda lihtsust. Rohkem kui kõike […]
Ma tean. See sinu nähtamatu vaimne võim minu üle on alati olnud kõigest mu enese pelk kujutelm. Magus ja ühtaegu valus. Rahesadu, tormid ja orkaan möllavad vaid meie endi sisemuses, ei mujal. Maailm on ikka samasugune – turvaliselt argine, hall ja tavaline. Kinnisideed, need on me endi mõttepalangutest võrsunud umbrohi. Mu vankumatu vajadus sinust ja […]
Kui kummastav. Ma ei tahagi enam käia seda teed. Seda kanarbikuvõserikku kasvavat salarada, mis veel vaid aimamisi vanade remmelgate varjust terendab. Ikka leian põhjuse, et kõrvale põigelda, mitte mõelda sääl hargnevatele võimalustele. Ega ma enam suurt usugi neid valikuid, suutmata kedagi tõsiselt võtta. Ette ennustatav tulem oleks nagunii valu. Või tühjus. Või pettumus. Või need […]
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Feel no evil. Fear no evil.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Krista veebiblogi
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kirjapiiga Kiiri Saare blogi 