Päev enne sünnipäeva

 

Ei taha sünnipäeva, ei taha kohe üldse mitte. Sellel aastal mitte. Varasemalt olen sellesse suhtunud enamjaolt mingi üllatuseseguse ootusega, ikka on sünnipäev olnud kuidagi hoopis teisem – kirkam, olulisem, mingi määrava tähendusega päev terve ülejäänud aasta jaoks. Sünnipäev on eelkõige veider kohustus tuttavate ning kolleegide jaoks. Kõik peavad korraks olema rõõmsad ja andma mulle ülevoolavalt märku, et nad on olemas, hoolivad, mõtlevad mu peale, väärtustavad mu identiteeti. Ses suhtes hindan siirust. Ma tean niigi. Kõike. Kuidas on ja kuidas pole. Ei ole vaja, ausalt.


Heameelega põimiks lihtsalt käed kaitseks enda ümber, oleks igaks juhuks kusagil varjus ning peidus, eemal ja ära. Parim turvatunde pakkuja endale olen ma olnud ikka ise. Nii muidugi ei lähe. Nii ei lähe kunagi. Nii ei ole mu elus mitte kunagi läinud. Ikka seisan kusagil rambivalguses, intensiivne naeratus näole kleebitud ja kaitsvast kestast välja rebitud. Ma ei hakka isegi valetama, et mingil vastuokslikul moel oman ma ka artistlikku poolt, olles võimeline laiema üldsuse tähelepanu täielikult nautima ning hindama.
Näis, mis homne toob. Jätke mind vähemasti ellu. 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s