Üha tihenevas pimeduses, käed sügaval kaneelikarva mantli taskutes seisab Laps ja vaikib. Ta silmad, põhjatud ja seletamatud nagu öö, jälgivad ainiti vee nõrka peegeldust kusagil kaugel silmapiiril ja aegamisi ta ilme maheneb pisut. “Sina, tirts, jälle üksipäini siin?” lausub pimeduse sügavusest hääletuna ta kõrvale astunud Võlur. Ta pikk mantlisaba lookleb mööda lund, õlad ühtlase sädeleva […]
“On sul mõni üleloomulik lugu ka varuks?” pärib Laps korraga ja tõstab enda ebamaiselt helkivad silmad, milles vilksatab korras taamal sillerdava mere kaduv purpur. “Sa oled ju Võlur. Oled sa kellegi jaoks kunagi võlunud ka midagi?” Võlur muheleb ja piidleb Last silmanurgast, kes seisab ta ees – vaikne, ootav ja tavalise lapse kohta alati […]
“Mulle meeldib maal,” ütleb Laps mööda põllu äärt kulgedes ja libistab peopesaga läbi sinetavate rukkilillede. “Linnaelu muudab pikapeale kuidagi isekaks, kas sulle ei tundu?” “Eks isekust kohtab tegelikult kõikjal,” ümiseb Võlur. “Ma ei usu, et elupaik üldse otseselt mingit rolli mängiks. Isekus on inimeste üks kõige iseloomulikumaid omadusi. Neile on väga omane anda enda unistustele mingi […]
“Kas sul mõni positiivsema lõpuga lugu ka minu jaoks leidub?” pärib Laps suurelt maanteelt tolmusele kruusateele keerates. Ta tillukeste kastanikarva kingade külge kleepub pisut tuules hõljuvat õietolmu, laotades neile aegamisi ühtlase kollase puudrikihi. “Muidugi, mu väikseke,” vastab Võlur muheledes. Sügavamale rohelusse laskudes puhkeb see nende ümber märkamatult taas üha külluslikumalt õitsele. Terved aasatäied roosatavaid kurerehasid, mis rammusalt […]
“Linn… inimeste pelgupaik,” ümiseb Võlur aegamisi mööda kitsast tänavat kulgedes. Ta tume mantliserv lendleb üle munakivisillutise nagu tiivad laiali sirutanud hiiglaslik must lind, mis piketeerib niiske õhtuhämaruse endasse imenud vihmaveelompide kohal. “Jah, nii see on,” sõnab Laps. “Terve elu tahavad inimesed end justkui peita millegi eest. Ümbritsevad end peletavalt kõrgete hoonete, undavate masinate, möirgava muusika, […]
“Kisub vist vihmale,” pomiseb Võlur endamisi üles taeva poole vaadates, kus mühavad üksteise võidu teineteisest mööda tormlevad tinakarva pilved. “Suvine sadu on kuidagi rahustav,” märgib Laps. “Ma olen alati arvanud, et selles peitub mingi võluv soojus.” Ta sirutab enda väikese valge peopesa välja ja peagi potsatavad esimesed piisad ta sõrmedele, rasked ja säravad nagu […]
“Näe, tõrvalilled,” ümiseb Laps mööda kraaviperve uidates. Ta jääb seisma ja tõmbab sõrmedega aegamisi läbi heleroosade õite, mille pruunikad varred pisut kleebivad. “Nad on nagu inimesed enda kleepuvate unistustega, kas pole?” “Mispärast kleepuvatega?” imestab Võlur oma tumedaid puhmaskulme kergitades. “Unistused… need on miski, mis kleepuvad inimeste mõtetesse ega lase enam lahti. Nende külge kleepub aja jooksul omakorda […]
“Valge sirel – inimeste õnn,” muigab Võlur ja silmitseb mõtlikult vana kiviaia ääres vohavat valget lopskat võsa, mille rohelises sisemuses õilmitseb külluslikult valgeid, rambelõhnalisi õisi. Lapse heledad silmad riivavad põgusalt valgeõielist põõsast. “Inimesed on nii kummalised,” väidab ta aeglaselt. “Nad teeks ükskõik mida, et õnne endasse kutsuda. Kummardavad tuld, tuult, meelt ja mõtet, omistavad taimedele […]
“Nüüd räägi mulle Võilillemehest,” sõnab Laps. “Ohoh, sa oled täna päris lugude lainel,” muigab Võlur, kortsulisel näol peegeldumas põgus hämmeldus. Laps ei vasta, vaid kõnnib mõtlikuna mööda helekollast lõputut välja, puhudes hajameelselt valgeid ebemeid lendu. Need keerlevad suvetuules kergelt ja kaalutult, maandudes pisut eemale, sügavale rohelise heina sisse. “Sa oled oma rohelises kleidis ja […]
„Räägi mulle Toomingamehest,“ sõnab Laps korraga, sammudes läbi niiskelt sinetava õhtuhämaruse. Selles virvendab silmapiiril kõigest pisut päeva hääbuvat kahvatukollast. „Noo?“ imestab tema kõrval sügavais mõttes kõndiv Võlur. Ta kahlab peaaegu kuuldamatuna läbi kõrge kasteheina, pikal tumedal mantliserval sätendamas kastepiisad. „Mispärast sa temast kuulda tahad?“ pärib ta vaikselt. „Niisama,“ sõnab Laps, libistades sõrmeotstega mõtlikult läbi […]
See juhtub kõigest mõni hetk hiljem. Siis, kui Poiss ja Tüdruk, sõrmed tihedalt teineteise omade ümber põimunud, ära on läinud, viies taldade all kaasa kogu endi ümber heljunud õnne nähtamatu õietolmu. Keegi väike ja peaaegu märkamatu astub rohetava metsa varjust välja, lähenedes läbi kanarbikusalu samale paigale peaaegu kuuldamatuna. Justkui poolunes libisevad ta ebamaistena säravad silmad […]
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Feel no evil. Fear no evil.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Krista veebiblogi
Kõik on kaduv... ja korduv.
