Meri… Vahel mulle lihtsalt meeldib justkui põgeneda kogu argipäeva eest eemale, sõita mere äärde ja ainiti jälgida seda hallikarvalist, mõõtmatut kogust vett, mis ühtaegu nii eraldab muust maailmast kui ka pakub omamoodi turvatunnet. Kuigi olen pärit hoopis sisemaalt, olen ajapikku merd armastama õppinud. Hoolimata, et esialgu tundus ta mulle samamoodi pisut harjumatu nagu pime […]

  Vahel tundub mulle, et aeg kaob liiga kiiresti. See oli justkui eile, või siis kõigest nädal tagasi, mil ma eemaloleval pilgul läbi päikeseprillide jälgisin, kuidas soe aprillilõpuvalgus märtsikellukese läikivatelt tumerohelistelt lehtedelt tagasi peegeldus. Nüüd, hommikuse kohvitassiga üle õuemuru kõndides niisutab uduvihm mu riideid ja aiamaja puupõrand on täis mahavarisenud lehti. Suvi on mööda libisenud […]

Sügis… Niiskuse, rõskuse ja lagunemise lõhn. Teeääred täis pudenenud kuldkollaseid lehti, justkui oleks keegi neid sinna meelega puistamas käinud. Niiskuse järele lõhnav mets, okstelt pudenevad üksikud piisad… Korraga tundub, et seda kõike on liiga palju mu ümber, mõjudes liiga jõulise ja pealetükkivana, mähkides mu üleni udusesse niiskusesse, ilma võimaluseta vastugi vaielda. Sõnad… mis on korraga nii […]