Sel sünnipäevahommikul…

Vahel on mul tunne, et ma koosnen üleni unistustest. Mu käed ja jalad on tehtud igatsusest, silmad ja suu soovidest. Mu põsel ukerdab unistuste lepatriinu ja juukseid sasib unelmavärvi tuul.
Ma ei ütle, et mu elu oleks pidanud koosnema ainult lõuendile paisatud kirgastest värvidest, aroomivannidest, spaapuhkustest, kannul käivast aust ja kuulsusest, sõprade kaasakiskuvast sädinast ja kõrgelt kohvikuaknast alla linnale avanevatest igatsusevaadetest. Ma igatsen ikka, olenemata, kas mul on kõik, mis ma tahtsin, midagi natuke puudu või üle. Unistus käib mu kannul, sakutab mind riietest ja sosistab kõrva meeletusi. Ta ei jäta mind kunagi päriselt rahule, tehes minust selle minu, keda tunnete autoritutvustusena raamatute tagakaantelt ja ajakirjaveergudele jäetud sõnade läbi. Kuigi see on vaid üks osa minust.

Ma tean, et olen hakkama saanud nii hästi, kui see on inimlikus mõttes võimalik. Vahel mulle tundubki, et ma olen lihtsalt hakkamasaamine, vahet pole, kas suure algustähega või mitte. Kuigi tahaksin võib-olla, võib-kõigest täna – kui tõesti rohkem ei saa – olla keegi muu. Näiteks naine vahemere äärest, selline lõõgastunud ja muretu; piiramatu materiaalse varu ning ajaressursiga, lohutustpakkuvalt paksu raamatu, poolelioleva maali, raamatukäsikirja, veinipokaali ja hõrgu viinamarjasuutäiega kusagilt maaroheluse veerelt.
Kuigi tegelikult on ka täiesti teisipidi – mida aeg edasi, seda rohkem on mul ükstapuha sellest, mida mul ei ole ega saagi tõenäoliselt kunagi olema. Sel on nii vähe tähtsust. Aeg on peletavalt üürike ja seda on järel vähem, kui ma arvasin.
Nõndaviisi ollaksegi 45.

 

 

 

 

 

 

Sinu pärast

 

Sinu pärast armastan kõiki neid otsatuid soolaukaid ja rabasihte, kiitsakaid männikõverikke ja puulatvadesse takerdunud heitlikke loojanguvärve. Ainult sinu tõttu olen lummatud kõigist neist soistest vaadetest, puude küljes helmeripatsitena kiikuvatest ämblikuvõrgukeedest, salalikest pruunidest veesilmadest ja vetikate kirevast vetruvast vaibast, mida mööda uitmõtteis lõpmatusse kulgeda.

Sinu pärast armastan neid pikki tumedaid videvikuvarje, hapraid hommikuid, haldjana laukamaale laotunud jääkirme piimjat helki, tüünet õhtust uduviirgu. Ainult sinu pärast olen laukamaal ikka, jälle ja veel.

 

 

 

Ei midagi uut siin ilmas

 

 

Ei midagi uut siin ilmas. Ikka armastan Sind.
Neid punaste öölampidena loitvaid õilmeid Su aknalaual. Taimede tugevaid mahlakaid varsi ja neis pulbitsevat ehedat elujõudu. Su kardinaid ja kassikräbulist tapeeti. Naeru ja naha soojust. Su sammude tuttavat kõla ja Su häält, Su silmade sädelevat tuld. Su lihtsaid kingi ja karupruuni kampsuni kraed. Ikka Sind.
Niiviisi, õnnelikult, Sinu teadmata ja salaja.

 

 

 

Ebaõiglane ilm

mand

See ei ole tegelikult üldse õiglane, et kõik need teised, kes Sind argipäeviti ümbritsevad, saavad sinust igapäevaselt nii rikkalikult osa. Kõik need töökaaslased, kõik need tavainimesed, kes treppepidi tulevad ja lähevad, pabereid ja telefone käes hoiavad, kuhugi allkirju tahavad. Nad kuulevad-näevad Sind täiesti maksuvabalt. Neil on voli olla Su läheduses.


Ma tean Su häält, kuid meenutamiseks pean mälu pingutama. Iga kord raasike rohkem. Ma mäletan Su olemust, kuid pean selleks iga kord oma peas jälle pusletükid kokku panema, et tervikut taastoota. Nii ebaõiglane. Seda enam, et kõik need tohmanid ei taipa endi valduses olevast isegi hoolida.

 

 

Päikese hääl

paikese-haal

Vahel ei olegi midagi öelda. Vahel ei ole midagi öelda pikka aega. Ega ole vajagi. Enamasti on sõnad nagunii tähenduseta nagu pudedad puulehed, mis esimese külmapalanguga reetlikult laiali lendavad ja pikapeale kõdmullaks muutuvad.
Selle asemel kuulad akna taga uluvat tuult. Kuulad tuule külma kohinat ja tajud selles kordumatut, tabamatut rahu.
Tuul räägib igal ööl. Nutab taga suve, ägab ja ohkab. Igatseb kevadet. Nii napp on päikese hääl.

 

Vaikimine on vabanemine

vaikimine-on-vabanemine

Vaikimine on tervenemine. Vaikimine on vabanemine. Kesk üht halli argipäeva sain sellest lõpuks aru.
Sõnad… neid ongi olnud liiga palju. Enamik neist tühjalt õhku riputatud. Kellelegi, kes hoolida ei täinud. Kellelegi, kes hoolimist ei näinud. Paremik mu sõnadest on nagunii saanud läikivate kaante vahele. Ajakirjadeks. Raamatuiks. Ikka müügiks, milleks muuks. Neist enam vabaneda ei saa, mis öeldud, see öeldud. Mis olnud, see olnud. Ja läinud.

Olen endast ära andnud, ära müünud sõnu aastate kaupa. Terve elu kaupa. Ennast ma päris ära anda ei saa. Midagi peab jääma ka mulle endale alles.
Nüüd valitseb vaikus. Iseenda valitud tervendav vaikus. Piiramatu võimalus jälle kuulata tuule tumedat kohinat, tühja laane tuttavat ulgu. Hääletuid sõnu, mida ammuilma tahtnud iseendale öelda, aga seni liiga kurt olnud tarbimishullu maailma kuradirattal.
Vaikimine on tervenemine. Vaikimine on vabanemine.

 

Pilt: FB

See iseenese ekslik meel…

vork

 

PKui sa arvad, et sind pole enam olemas, siis eksid. Kõigis inimestes, kellega kokku puutun, otsin alateadlikult sind. Aga nad pole sina ega saa selleks mitte kunagi. Vahel olen eneses pettunud, kuidas mõne inimesega mööda panen ja mu tugevalt intuitiivne meel mind reetlikult alt veab. Kirjutan võhivõõrasse enda unelmad, kuigi neid pole seal kunagi olnud ega tõenäoliselt saagi olema. Sellist koormat, olla keegi, kes nad ei ole, pole mul õigust kellelegi panna. Seega taandun. Vaikselt ja märkamatult, nagu poleks mind ennast kunagi olnudki.
Lõppeks polegi meil endil mitte kedagi peale me eneste. Ja enesega rahu tegemine ja iseenda kiiva kiskunud maailmapildi otseks kohendamine ning meelekindlalt edasi kõndimine on ainumas mõeldav võit. Võit üle iseenese, üle enda emotsionaalsuse.

Pilt: FB

 

 

 

 

 

 

Viis aastat hiljem

andeksannu-rand

Viis aastat hiljem. Kümme, kakskümmend aastat hiljem… Nagu “Musketärides”, kas pole? Milline narrus.
Ilmselt ei oleks ma pidanud toona lubama sul tulla. Kui palju vigu teeme elus pelgalt viisakusest. Jätsid endast kõikjale maha nähtamatuid jälgi. Märke, mida ainult mina näen. Need põletavad seniajani. Mitte kunagi enam ei saa need paigad endiseks. Seda Sulle ka ütlesin.
Ma ei ootagi, et tuled ja palud andeks. Kuigi mõnes unes tasahiljukesi siiski ootan. Nende paikade käest andeks ei saa sa nagunii. 

Mäletan…

DSCN8922

Mäletan veel selle ranna ja soolase merevee maitset. Mäletan liiva krudinat taldade all, pehmet tuult ja nahka paitavat soojust.
Mäletan pooleldi loetud raamatut, järjehoidjaks maast nopitud rohukübe. Mäletan kirjasõna magusat lummust, mis lõppeks nii võimatut teed pidi siiski jõudis minuni. Võib-olla enim kõigest mäletan enese ähmast lootust, et äkki see rauge suvepäev ei lõpegi eales.
Asjata. Ta lõppes, nagu kõik muugi. Ja mina olin tüdinud juba ammuilma enne seda.
Võib-olla on mu sünnipärane oskus kõiges lõpuks pettuda lihtsalt mehhanism mu enese kaitseks. Maailm, jah. Siin on liiga palju prügi. Ta ise on treeninud mu ükskõikseks, ei keegi muu.
Aga vähemasti ma mäletan. Vahel tõuseb meenutus minust vahuse lainena üles mõnes täiesti argises kohas. Siis, kui vaatan postkontoris kaarte või määrin köögis saiale võid. Siis olen ise nagu valge vahulaine. Võimetu mäletamise magususe suhtes, kuni tuul mu rannaribani tüürib ja valusalt vastu kivi pillutab.
Aih! Aga ma ju teadsin. Teadsin alati ette enne, kui nii läks. 

 

 

 

Õige päev

DSCN8932

Mõni päev on nii õige. Tuule õõtsumine rannaroos on leebe. Ja vesi sõbralik, sillerdav, pehme. Liiv taldade all päikesesoe. Kohvi maitse tassis õige. See päikesehelk lauaserval niisamuti. Ja kuigi kardad ikkagi, et miski viib selle hea kohe-kohe ära, ei juhtu sellegipoolest mitte midagi sellist. Vesi on endiselt pehme, liiv soe ja kohvi maitse õige. Päev täis päikese pehmust.
Võib-olla ongi see õnn.

 

 

Igavene uni

raudürt

Pehme suvine vihm varahommikul. Kõik on nii roheline, udujas, vihmalõhnaline. Vaikne aiatee. Kahel pool kätt lillepeenrad, kõrvuti mu mõtetega. Täis kirevat värskust. Ei ühtegi mürarikast hingetõmmet. Taimed lõhnavad niiskuse järgi. Maa hingab sooja rahu. Niisamuti minagi, peale pikka und.
Mõni uni kestab igavesti. Hea, et poole peal ärkama sain.

 

 

 

Nurmenukujanu

nurmenukujanu

Nurmenukujanu ajas mu veel hilisõhtul mere äärde, kohtuma päeva viimase hapra valgusega. Mustavate põlispuude taga küütles lapike verevat loojangutaevast, sinise siidpaelana sillerdas meri. Oli vaikne ja karge. Otsatu iseolemise, üksiolemise õnnestav kergus.

Leidsin kadakate vahelt, kuluheinariismete seest vaid üksikuid talvekohmetuid õisi. Tillukeste varte ja veel olematute, krimpsus lehtedega. Üle kõige ihkaski hing seda lihtsust. Rohkem kui kõike muud. Seda karget meretuulemaiguste õite ja alles puhkemata heinamaade lõhna. Sulnist sünnipäevahingust. 

 

 

Illusoorne minevik

suudlus

Ma tean. See sinu nähtamatu vaimne võim minu üle on alati olnud kõigest mu enese pelk kujutelm. Magus ja ühtaegu valus. Rahesadu, tormid ja orkaan möllavad vaid meie endi sisemuses, ei mujal. Maailm on ikka samasugune – turvaliselt argine, hall ja tavaline.


Kinnisideed, need on me endi mõttepalangutest võrsunud umbrohi.
Mu vankumatu vajadus sinust ja sellest vanast väest kinni hoida. Kujutelmast, mis pole kunagi tegelik sina olnudki. Ma ju tean. Ma tean. Mu mõistus on alati olnud targem kui mu emotsioonid. See vimmakas võserik lokkab vaid minus eneses, ei kusagil väljaspool. Seal on endiselt kõike – ilutulestikku, aasade viisi igihaljaid õisi, ulguvat raju ja tuules kolisevaid aknaluuke.


On aprilli lõpp ja akna taga sajab lund. Nagu ühel ammusel kevadelgi. Maailm oli siis teistsugune. Õrnalt õielõhnane ja illusoorseid lootusi täis. Selles oli rohkem värve. Aga ka varjupoolt.

 

 

 

Motivatsioonita kevad

salatee

Kui kummastav. Ma ei tahagi enam käia seda teed. Seda kanarbikuvõserikku kasvavat salarada, mis veel vaid aimamisi vanade remmelgate varjust terendab. Ikka leian põhjuse, et kõrvale põigelda, mitte mõelda sääl hargnevatele võimalustele. Ega ma enam suurt usugi neid valikuid, suutmata kedagi tõsiselt võtta. Ette ennustatav tulem oleks nagunii valu. Või tühjus. Või pettumus. Või need kolm kokku. Milleks siis?
Sina viisid liiga jõuliselt kõik endaga kaasa. Selle hapra unistusesinise maailma, mille kuninganna kord olin. Mille kõikuma löönud troonist vabatahtlikult loobusin.

 

Võib-olla peaksin viisaka inimesena tundma kahetsust, et olen mõne kena ja kurvasilmse hoolimatult ootama jätnud. Niisama, ilma mingi nähtava põhjuseta. Küllap huvipuudusest. Olematuks kahanenud motivatsiooni tõttu. Niiviisi lahinguid ei võideta, tean. Aga ma ei vaevu alustamagi. Milleks? Minu silmis on nad kõigest võõrad, katkised ja odavad lelud. Eranditult nad kõik. Isikupäratud peegeldused vaateakendel, mis minusse ei puutu.



Ega elamise kunst polegi mingi nõiakunst. Kõigest mõned lihtsad reeglid, millest pole hingerahu seisukohalt mõistlik mööda vaadata. Hoia oma elu võimalikult lihtne. Soovidevaba. Vajaminevat ei pea pikisilmi teiste käest ootama ja endale manguma. Kõigest mõningase isikliku panuse läbi on see nagunii saadaval ja sinu. Iseasi, kas sellest kunagi enam sellist siirast helget rõõmu tunnen nagu toona, sinise maailma valitsejannana.