Varasügise sada nägu

Varasügis algab alati aimamisi. Nagu enne ärkamist nähtud unenägu, mis ärkvele virgudes veel painamisi puudutab. Rooside lehed on värvunud mee ja tõrva karva ning paiguti maha varisenud. Üheainsa, eemal oldud nädalaga. Ööjahedus on pojengipuhmastesse laiguti pistnud punast. Murust hoovab veel keskpäevalgi kastemärga ja viljapuud on täis kollaseid ning roosapõskseid ploome. Meri sillerdab karget hõbedast värvi […]

Sinisel väljal

Paar päeva tagasi seisin taas sääl sinisel väljal, kus tuul ulub tasahilju tühja, mängitab iseenda meeleheaks mullusuviseid sireliõisi, keerutab neid kahetsuse tolmus. Ma tulin aegade tagant, taskud täis kaduviku tarkust ja kustuva päikese puna. Kas tead, et jälle on kevad, neljas kevad niimoodi. Su vihmapestud jäljeridades lööb varsti taas lõkkele maarjalillede roosakaid õnnenuppe ja õhk […]

Kahetsus

Käisin ära Ega saanud ühtki pilti Fotokas keeldus koostööst   Kuidas ma oskan siis hiljem Mäletada Seda sooja helki Kõrghoonte seintel Õhus virvendavat Pehmet kuldset valgust Lõbusaid sulalumeniresid Kõnniteedel Päikest püüdvaid pärnapuid Pargis Valgeid jäälahvandusi Külmas soolases vees Punasena merre kustunud Päikest Ja iseenda õnnesegust olemist