2x Indrek Hirv

Ilmselt olen minagi see, keda Indrek Hirve tundliku joonega looming paelub. Kaks paremat pärli ta luulekogust “Pärlhall.” jõekurbus südames  – kui pinnal kõigub puulehti – vesi hingab kui su rind ma loksun põhjas – kalu koju hõigub üks hääl… ja teine üles hüüab mind kuid vesi raskub – vettindrinnal ma hüüan appi põgenevaid kalu sa […]

Saadavad vihma ja kuud

  Kevad on vaikselt lähemale hiilimas, õu on täis vesist sulalund, akende taga, kõrgel heledas õhus heljuvad valged kajakate parved, kisavad ahnelt läheneva sooja ootuses, tiivad tuult täis. Lugesin hiljuti “Vihmasaatjaid”, romaanivõistluse esikohalugu ja kuigi olin kergelt üllatunud, et tegu oli naistekaga ja justkui ootasin midagi muud, meeldis. Helesiniste pilvekaante vahel leidus päris palju äratundmist. […]

Kaks õhtut Nirtiga

Viimase aja lugemiselamusest tasuks ehk ära märkida Nirti paljuräägitud debüütromaan “Ja anna meile andeks meie võlad…”, mida kunagi Tallinna ühes raamatupoes põgusalt sirvima sattusin. Hiljaaegu jäi teos raamatukogus mulle uuesti silma ja nõnda võtsingi teose pikemalt mõtlemata endaga kaasa. Mis mulle selle raamatu juures ehk kõige tähelepanuväärsem tundus, oli see, et autor tundus hoolimata enda […]

Hetk Carolina Pihelgaga

Siis taas üks pooljuhuslikult kätte sattunud sümpaatne luulekogu. Eks luulega nagu kõige muugagi ongi ilmselt niimoodi, et paeluvana mõjub ikka see, milles justkui tunned ära iseenda. Võimalus end samastada või siis lihtsalt kogeda mõnd ilusat sõnadesse pandud emotsiooni, mis oleks ka endast justkui kunagi läbi libisenud. Sedapuhku siis tegemist Carolina Pihelga luulekoguga “Õnnekangestus.” Sattusin seda […]

Huumorit kassidest

Üks hiljutisi humoorikaid leide raamatukogust on Helen Exley kinkeraamatuna 1999ndal aastal kirjastuse Varrak poolt välja antud raamat “Kassikillud,” milles kohtab päris andekat huumorit. Toon siinkohal ära mõned lõbusad ja uskumatult tabavad ütlemised:   “Pärast kassi sõitlemist vaatad talle otsa ja sind valdab vastik kahtlus, et kass sai aru igast viimasest kui sõnast ja jättis selle […]

Kas sa nutad, kui ma suren?

Kõige viimati lugesin Egon Ilissoni “Kas sa nutad, kui ma suren?” See on üldse igas mõttes väga omanäoline raamat, mille pealkiri juba iseenesest kutsus lugema. Kõigepealt hämmeldas mind raamatu suhteliselt tavatu välimus – A4 formaat ja see, et raamatul polnud autori nime ega leheküljenumbreid ning oli täiendatud joonistustega, mida süüalune väidetavalt jutustamise käigus visandas. Teos ise kujutab endast […]

Õhtud Riikka Pulkkineniga

Viimase aja lugemiselamuse pakkus mulle noor Soome autor Riika Pulkkinen. Tema debüütromaani “Piir” olin ma juba varem lugenud, kuid see oli niivõrd hea, et pidanud paljuks raamatut uuesti üle sirvida.  “Piir” sai kriitikutelt ülisooja vastuvõtu, kujunedes 2006. aasta enimmüüdud teoseks. Kõige enim lummab mind eelkõige ilmselt autori väljendusoskus, võime lihtsate tabavate detailide näol võimalikult palju […]

Õhtu Kristiina Ehiniga

Hiljaaegu sattus mulle kätte Kristiina Ehini luulekogu “Viimane monogaamlane”, milles leidub suurepärane valik kaunist emakeelset luulet. Tundlik, väljendirohke ja ilmekas, täis tabavaid kirjeldusi ja allegooriat. Sarja kuulub ka teine raamat jutustuste näol, kuuludes samuti Eesti novellivara paremikku. /…/ mina olin kastene ja värvimata seljas sõnajalaroheline kleit mu sõrmed olid pikad ja tugevad nagu vesiroosijuured lükkasin […]