Vihmajärgne õhtu

 
Mõnda aega vaikides kõndinud, ütled Sa korraga: “Tunned?”
“Mida?” pärin mõnevõrra hämmeldunult seisma jäädes.
“Lõhna.”
“Mis lõhna?”
“Seda ütle mulle sina,” sõnad Sa nähtamatu naeratusega.
Silmitsen uurivalt Su nägu tumeda kapuutsi varjus, mõeldes endamisi, miks küll pead Sa alati nii mänguliselt, hoomamatult salapärane olema.
“Olgu,” nõustun lõpuks pisut ebalevalt, teades juba ette, et see on üks järjekordsetest, Sind lõbustavatest trikkidest, et mind mu maailma turvalisest väiksusest välja tirida.
Nägemistaju välja lülitades ja sügavalt sisse hingates lisandub mu meeltesse otsekohe märksa sügavamat informatsiooni. “Sammal,” alustan loetelu. ” Liivasele teele varisenud männiokkad. Pajuurbade õietolm. Niiske asfalt.”
“Mis veel?” Kuulen Su hääles lõbustatud rahulolu.
“Mustikavarred. Lehekõdu.” Ebalen. “Ma ei tea. Kivid? Kas kivid ka lõhnavad?”
Sa naeratad neutraalselt. “Kogu su taju on nii… aineline.”
“Võimalik.”
“Ära peta end.” Veendumus Su hääles süveneb. “Sa tead väga hästi, et see on kõigest kaitsereaktsioon. Üks kõige tarbetumaid seisundeid üldse.”
Avan pisut tujutult silmad, suutmata korraga enda pilku Su silmade intensiivses haardes hoida. Silmitsen mõnda aega, kuidas piisad läbipaistvate teemantidena kuuseokstelt maapinnale potsatavad ja vaikin.
“Aga õnn?” jätkad Sa lõpuks. “Miks sa keelad end tajumast, kuidas terve mets lõhnab praegu õnnest?”
Rohetavatelt okstelt langeb piisku üha lisaks, kuni lõpuks on neist me jalge ette moodustunud väike sätendav loik. Terve maailm, mis peegeldab taeva kahvatut, vihmajärgset värvitooni.