Minevikust mööda

Kõrkjates sädeleb vaikus. Vaid tuul kahiseb kusagil kaugel. Tasa ja targu. Targutamata. Kõnnin ikka ja jälle seda kiviklibust, okkapurust teed, minevikust mööda. Rännak iseendani on mõnikord liiga pikk. Mitme eluea pikkune. Kuis jõuaks üldse napi hingesõõmu vältel, mis kätkeb endas ühe eluea, kõike olulist hoomata? End selle maailma jaoks sobivaks seadistada? On soe südasügis. Kaduvik […]

Meevärvi uni

Õhk on täis mee ja sügiseste õunte lõhna. Karget keskpäevavalgust peegeldavad puulehed muutuvad üha hapramaiks ja läbipaisvamaiks. Nagu kõik, mis igatseb olla, kuigi on ajale juba jalgu jäänud. Veel ujun raudkülmas merevees, kus veepiir ja hõbedane laotus armastajaina teineteisse sulanduvad ega mõtlegi su pääle.  Ega mõtlegi su pääle. Nii tugev olengi, olles läbi käinud selle […]

Varasügise sada nägu

Varasügis algab alati aimamisi. Nagu enne ärkamist nähtud unenägu, mis ärkvele virgudes veel painamisi puudutab. Rooside lehed on värvunud mee ja tõrva karva ning paiguti maha varisenud. Üheainsa, eemal oldud nädalaga. Ööjahedus on pojengipuhmastesse laiguti pistnud punast. Murust hoovab veel keskpäevalgi kastemärga ja viljapuud on täis kollaseid ning roosapõskseid ploome. Meri sillerdab karget hõbedast värvi […]

Tuule kingitus

August on juba nii sügise nägu Lillade astrite lõhn Viib ära suveuneluse Puud mu pea kohal Mühavad kalendrisse vaatamata Septembrituult Mängivad ajaviiteks golfi Murule veerenud klaaridega Mööda aiaääri Roomavad rõsked rohujuured Tuul toob suurelt teelt Mu jalge ette esimese Kollase kaselehe