Distantsilt vaadeldav õnn

 

uks-õnn-heinamaa

 

Kui imelik on ikkagi see ilmaelu.
Mul on olemas kõik, mida Sinul pole. Ja Sinul on olemas kõik, mida minul ei ole.
Kui veidralt ja valikuliselt jagatakse siin ilmas ikkagi seda ihaldusväärset õnnekillukest. Mis loogika järgi, sellest pole ma eales aru saanud. Kuidas mõnele jagub nii imelihtsalt seda, mida teine otsib maamuna pealt asjatult terve eluea ega leiagi. Nagu poleks soovitut tema jaoks olemaski. Nagu oleks keegi selle tema geneetilisse koodi lihtsalt unustanud sisse kirjutada.
Kas viga on otsijas endas? Tema maises küündimatuses? Ei. Kindlasti mitte. Mitte igal juhul ja alati. Kui tal on olemas kõik eeldused, et selleni jõuda. Mis jääb puudu? Mis? Ah?

Kas peaksime kadestama teineteist? Kuid mida see annaks? Tükikese laenatud õnne?  Kuigi sinu suur ja ilus õnn, see ehe pärisõnn, mille järgi kõik inimesed salaja hullud on, on natuke ka minu õnn.  Ausalt. Selline distantsilt vaadeldav õnn, mis pole küll päris päike ise, kõigest selle hahkjas kahvatu peegeldus. Aga asi seegi. Rõõm seegi. Tõesõna. 

Kas peaksime tegema vahetuskaupa, et saada niiviisi see, mis teisel, lastes samal ajal muretult lahti enda omast? Ega nõnda ka ei tahaks.
Ma ei talu väidet, et keegi ei saa kõike. Lepi sellega, et elu ongi selline. Säherdune vastik hall kivimüür, vastu mida saab ikka ja jälle  oma soovide ning ihalustega 
kummipallina põrgata. Ma pole nõus. Kohe üldse mitte. Sedaviisi ei saa olla. Lihtsalt ei saa.

Nii tahaks. Kõike.
Ainult. Ja kõike. Nii. Tahaks. Jah. Aga kuidas. 

 

 

Pilt: Joel Robison Photography

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s