Kummaline hommik

Kui kummaline – Siis kui kõige vähem ootad, Küünarnukkideni kaevunud Argipäeva pappkasti Mõtled muremadalad Nagu udus ukerdaval putukal Sööstab korraga su juurde See siidsallina lendu läind unistus Kunagi kaelast libisenud, Silmapiiri taha lehvinud leekiv puri Nagu rõõmus koerakutsikas Põimub sõbrana su ümber Libiseb suudlema Su uskumatuid sõrmi: Õpi ootama    

Suurlinna lunastus

Kusagil sääl Sügava valge saju Ja miljoni heleda helbe taga Külmkohmetus kauguses Seisad kesk tahmast tänavat Unne suikuvas suurlinnas Tõtlik ja tõsine, Oodates üksisilmi Foori rohelist tuld Nagu lunastuse paistet Seisad, ootad ega näe Kuidas üle su pea Sõuab aeglane pärlivärvi parv Süvaveekalu Uimed öövalguses säramas Soomustel signeeritud sõnum: Vabadus