Kahvatu hommikuvalgus
Virvendab vaikides su akna taga
Tantsiskleb hääletult udujal aasal
Kõrkjate ja roosatavate tõrvalillede vahel
Peegeldub su toa jahedail seintel
Sirutub üle pähkelpruuni puupõranda
Puudutama su uneraskeid ripsmeid
Kooldub uudishimuga su unenäo kohale
Siniseid unustuste liblikaid
keerlevad kirevate parvedena
Su meelte kõige sügavamail servadel
Kus leegitseb purpurseid roose
Sajab hõbedast vihma
Ja virvendab teemantvikerkaar
Vaikus
Vajub hääletuna me vahele
Valgub sisse põrandapragudest
Immitseb nähtamatuna läbi aknaklaasi
Pudeneb tuppa seinapalkide vahelt
Nagu sõber
Nagu vaenlane
Teeb laisa tiiru ümber külmkapi
Uurib põgusalt panipaiga sisu
Loendab sahvris moosipurke
Komistab esikus jalanõudele
Kerib end põrandavaibale magama
Nagu sõber
Nagu vaenlane
Sõber sõnatus mõistmises
Vaenlane igatseva südame pimedas päevas
“On sul mõni üleloomulik lugu ka varuks?” pärib Laps korraga ja tõstab enda ebamaiselt helkivad silmad, milles vilksatab korras taamal sillerdava mere kaduv purpur. “Sa oled ju Võlur. Oled sa kellegi jaoks kunagi võlunud ka midagi?”
Võlur muheleb ja piidleb Last silmanurgast, kes seisab ta ees – vaikne, ootav ja tavalise lapse kohta alati liialt tõsine. Seejärel pühib Võlur enda pika tumeda mantliserva eest ja võtab kivil istet. Laps poeb ta kõrvale ja nende ümber laskub aegamisi südasuvise õhtu soe punakas hämarus, mille vaikset hääbumist mõlemad mõnda aega vaikides silmitsevad.
“Muidugi olen, mu kullake,” vastab Võlur lõpuks. “Vahel on juhtunud sedagi, et olen mõnda inimlikku igatsust kuulda võtnud ning täitnud mõne mõtlematu soovi.”
“Tõesti?” näib Laps üllatunud. “Millise siis?”
“Näiteks on mul üks üsna värske lugu Jasmiiniõiest. Kas ma polegi seda sulle veel rääkida jõudnud?”
“Ei.”
“Noo, siis pead sa seda tõepoolest kuulda saama.”
Võlur sätib end mugavamalt istuma ja alustab. “See juhtus pisut peale jaanipäeva, mil ühes unustatud aianurgas, mitte kaugel siit, puhkes vaiksel tuuletul õhtupoolikul õitsele Jasmiiniõis. Kuna see oli juba iidvana ja haiguse käes vaevlev põõsas, millel ta kasvas, kandis see endal kõigest mõnda üksikut õit.
Jasmiiniõis veetis pikki päevi üksilduses endamisi mõtiskledes. Talle meeldis juurelda kõikvõimalike asjade üle – elu, surma, õnne, armastuse, unistuste ja igatsuste. Vahel lendas temast mööda mõni lind, vahel liblikas, mõnikord ka paar läbipaistvate tiibadega kiili, kes temaga pisut saamatul moel juttu teha üritasid. Jasmiiniõis oli küll viisakas ja tähelepanelik, ent ei leidnud sellegipoolest neis kelleski endale hingesugulast.
“Leiaks ma ometi kellegi endasarnase, kes mõistaks mu salajasi soove ja igatsusi!” mõtles ta nii mõnigi kord igatsevalt. “Kellele ma meeldiks just sellisena, nagu ma olen! Kiil on küll kaunis, ent ta ei mõista mind kunagi lõpuni. Linnud – need vaid trillerdavad kergemeelselt – tulevad ja lähevad. Liblika armastus oleks ilus, ent seegi kestab kõigest üheainsa suve. Ma ihkaks midagi püsivat, erilist ja erakordset. Midagi, mis jääks minuga alatiseks. Kas siin maailmas üldse leidub midagi seesugust?”
Jasmiiniõis ootas ja igatses, kuid aegamööda jõudis temani teadmine, et tal ei õnnestu kogeda püsiva asemel isegi mitte midagi erilist ja põgusat.
“Ma olen määratud igavesse, lohutusse üksildusse,” mõistis ta lõpuks ühe hämarduval õhtul. Märgates, kuidas vana põõsas, millel ta kasvas, üha enam kuivamise märke ilmutas, vajus Jasmiiniõis suurest kurvastusest taoliste mõtete raskuse all üha enam longu.
Ühel päeval juhtus aga nõnda, et ma sattusin sealt mööda kõndima,” ütleb Võlur. “Jasmiiniõis märkas mind, toibus pisut ja sirutas enda haprad kroonlehed jõuetult valguse poole.
“Armas Võlur,” ütles ta hääbuva häälega. “Sa näed, mu elu, nii üürike, kui ta ka pole, on rõõmutu ja lohutuna lõppemas, ilma, et ma oleks saanud kogeda midagi erakordset, mida ma oleks saanud hoida endas tallel, nagu kõige kallimat varandust. Kas sa saaks mind elustada ja võluda mulle armastuse, mis kestaks igavesti?”
“Igavesti?” poriseb Laps skeptiliselt ja silub enda võilillevärvi kleiti. “Inimeste petlikus ja pealiskaudses maailmas ei eksisteeri sõna “igavesti.” Vähe sellest, et neil pole tegelikku aimugi selle sõna tõelisest tähendust, ei oska nad mitte iial selle vääriliselt käituda. Ja mis üldse on “igavesti” nende lühikeste ja enamjaolt tähenduseta elude kõrval? Kõigest tuul, õhk, mis vaid korraks mööda libiseb ja jäädavalt kaob?”
“Jasmiiniõie taoline soov heidutas mindki pisut,” tunnistab Võlur.
“On sul üldse aimu, kui pikk, lõputu ja otsatu on igavik?” püüdsin ma teda arusaamisele tuua. “Ja kui mõtlematuna kõlab su tungiv ja läbinisti isekas soov selle kõrval?”
Jasmiiniõis silmitses mind kurvalt ja ta kaunitest silmadest pudenes maapinnale suur sätendav pisar.
“Ma mõistan, et mu soov on ülimalt arutu ja ma olen määratud igaveses üksilduses surema,” ütles ta mulle vaikselt ja lasi oma valged kroonlehed uuesti longu vajuda. “Kuid pole midagi,” kinnitas ta vapralt. “Küllap see on mu saatus. Igaühele polegi määratud õnnelik olla. Ma lepin sellega ja ootan, millal torm saabub ja mu puruks piitsutab või põõsa hallhaigus mu üle võimust võtab. Mu elul seesugusena pole nagunii mingit tähendust.”
“Sul hakkas temast hale, eks ole?” arvab Laps.
“Jah, nõnda see oli,” ütleb Võlur ja ohkab. “Tunnistan, et Jasmiiniõis oli tegelikult erakordselt armas ja siiras olevus ja ta kurb leplikkus läks mulle üksjagu palju hinge.”
Punane viirg taeva kohal on vahepeal peaagu märkamatuks kollaseks helenduseks ahenenud, mille valgel näivad Võluri tõsised mõtlikud silmad korraga süsimustad.
“Mis sa siis tegid?” uudishimutseb Laps. “Saatsid tema juurde ühe kõrvuni armunud vesikiili, kes teda aegade lõpuni tiibadel läbi helesiniste unistuste lennutaks?”
“Oh ei. Ta ihkas omasugust. Seega lubasin ma vanal põõsal haigusest toibuda ja lopsakalt õitsele puhkeda. Nõnda sündis Jasmiinõie lähedusse üks erakordne õiekobar – suur, valge ja magusalt lõhnav, nagu ta isegi. Jasmiiniõis rõõmustas südamest ja tal jätkus silmi ainult oma kallima jaoks, keda ta ümbritses kõige erilisema hellusega.”
“Ja sa tahad mind tõepoolest uskuma panna, et nad armastavadki teineteist nüüd igavesti, nagu mingis võimatus roosas muinasjutus, milletaolisi tegelikult päriselus kunagi ei juhtu?” küsib Laps uskumatult.
Võlur silub kaalutlevalt enda pikka halli habet. “Oleks see nõnda, mu armas, oleks see tõepoolest üks imetlusväärne lugu.”
“Mis siis juhtus?”
“Algul oli nende vahel kõik imeline, nagu ikka. Ent ilmselt oled sa piisavalt tark teadmaks, kuidas inimeste maailmas asjad käivad. Aeg, see kõige kurjem vaenlane muudab lõpuks ka kõige erilisema tavaliseks. Lumm tuleb, puudutab korraks inimesi, elustab neid ja paneb uskuma võimatusse, teeb nad seletamatult õnnelikeks ja – kaob. Nende palav sümpaatia kestis kõigest mõne nädala, siis hakkas Jasmiiniõis ilmutama tüdimusemärke.
“Sa varjad mul vaadet,” porises ta ühel päeval. “Ära räägi nii palju, ma tahan omaette mõelda,” torises ta järgmisel. “Su kallistused lämmatavad mind. Su mõtted on nii tavalised, ma olen neist väsinud.”
Ta kallim jäi nukralt vait, oskamata teise arusaamatuid tujusid kuidagi lepitada.
Jasmiiniõis aga tõmbas enda kroonlehed koomale ja püsis vagusi ning endasse sulgununa, needes sisimas enda mõtlematut soovi, mida ta minult palunud oli.”
“Kui tüüpiline inimeste maailmas – soovida igavikku ja pidada vastu kõigest mõni hale nädal. Justkui polekski nad võimelised millekski muuks kui vaid pinnapealsuseks. Ja kuidas lugu lõppes?”
“Mis sa ise arvad?”
“Ta palus, et sa kõik endiseks muudaks, kuna ta lihtsalt väsis sellest lõputust armastusest, millega ta midagi peale hakata ei osanud?”
“Täpselt nõnda. Vana põõsas kuivas ära, koos sellega ka Jasmiiniõis ja tema armastatu.
Ent sellegipoolest ohkas ta enne surma: “Vähemasti olen ma midagi kogenud ja tundnud ning läbi selle mõistnud, kui tühine mina ja mu soovid on tegelikkuses igaviku jaoks.”
“Mulle meeldib maal,” ütleb Laps mööda põllu äärt kulgedes ja libistab peopesaga läbi sinetavate rukkilillede. “Linnaelu muudab pikapeale kuidagi isekaks, kas sulle ei tundu?”
“Eks isekust kohtab tegelikult kõikjal,” ümiseb Võlur. “Ma ei usu, et elupaik üldse otseselt mingit rolli mängiks. Isekus on inimeste üks kõige iseloomulikumaid omadusi. Neile on väga omane anda enda unistustele mingi ülimalt reaalne kuju ja loota, et teised vastaks täpselt sellele visioonile, mis nad endi peas meelevaldselt loonud on.”
“Ah, kui igav ju, kui kõik oleks nii ülimalt ettearvatav,” poriseb Laps. “See kaotaks ju igasuguse uudsuse võlu. Kas sa peadki mind tõepoolest nii igavaks?”
Võlur pahvatab karedalt naerma. “Meie sinuga, mu kullake, oleme pisut teisest soost – ebamaised. Meie elus valitsevad sootuks teised tõekspidamised. Aga juhtumisi on mul varuks üks lugu isekast Kibuvitsaõiest, tahad kuulda?”
“Muidugi.”
“Olgu siis,” ütleb Võlur ja aeglustab sammu.
“Suur ja õisi täis kibuvitsapõõsas kasvas vana pargi servas, kõige päikesepoolsemas küljes. Iga hommiku hakul avas ta järjest uusi puhkevaid õienuppe. Nõnda sündis ühel vaiksel soojal päeval maailma ka Kibuvitsaõis – kaunis ja valge nagu unistus.”
“Kõlab paljutõotavalt, nagu su petlikud muinasjutud ikka,” märgib Laps. “Ilmselt oli ta oma eluga üpris rahul?”
“Enamjaolt küll,” nõustub Võlur. “Ent sisimas oli Kibuvitsaõis siiski rahulolematu, nagu inimeste maailmas tihtipeale tavaline. “Ta veetis aega enda eest hoolitsedes, silus enda kroonlehti ja sättis neid hoolega päikese poole.
Ühel päeval istus ta lähedusse tilluke, sinise kurgualusega lind, kes silmitses Kibuvitsaõit pikalt ja päris viimaks: “Sa hakkaks nagu pulma minema. Kas sul on mingi tähtis sündmus tulemas?”
“Võib ka nii öelda,” naeratas Kibuvitsaõis häbelikult. “Ma ootan õnne.”
“Õnne? Ah soo,” sädistas lind. “Ja kuidas sa kavatsed ta ära tunda?”
“Nooh,” venitas Kibuvitsaõis. “Ma olen selle üle päris palju mõelnud ja usun, et suudan teda päris hästi ette kujutada.”
“Räägi siis mulle ka, milline õnn välja võiks näha,” uudishimutses sinise kurgualusega lind. “Tõtt-öelda pole õnn siin maailmas kuigi sage külaline ja minulgi oleks kahtlemata tore ta ära tunda, kui peaksin temast juhtumisi mööda lendama.”
“Millegipärast olen ma kindel, et ta näeb välja nagu väike haldjaprintsess,” alustas Kibuvitsaõis õhinal. “Tal on lumivalged sätendavad juuksed, kuldsed tiivad, roosa pitsiline kleit ja ta kingade küljes sädeleb sadu punaseid kalliskive.”
“Õnn võib nõnda ilus olla küll,” ütles lind. “Ja mida sa teeks, kui teda näeks?”
“Ma tahaks, et ta viiks mu meretagusele heinamaale, kus kõrges kasteheinas kasvavad unistused,” jätkas Kibuvitsaõis veel innukamalt, “et ma saaksin neid endale taskusse korjata, nii palju kui süda kutsub. Ja siis võiks ta veel mu pilvedega sõitma viia, sest ma olen seda alati teha tahtnud. Ma loodan, et ta oskab mu ka tantsima õpetada ja tutvustab mind kõigile haldjatele, nii et ma ei pea enam kunagi igavust tundma. Võib-olla kingib ta mulle isegi samasugused tiivad, nagu tal endal on. Siis ei pruugi ma enam eales siin põõsa küljes õõtsuda, vaid võin lennata iga päev just sinna, kuhu tahan.”
“Lendamine on tõesti tore,” nõustus sinise kurgualusega lind ja saputas oma väikeseid pruune tiibu. “Sa oskad oma õnne tõepoolest väga hästi ette kujutada, ilus lill. Ilmselt pole sul kuigi keeruline teda ära tunda.”
“Ma loodan ka,” naeratas Kibuvitsaõis enesekindlalt.
Sinise kurgualusega lind lendas minema ja Kibuvitsaõis jäi rahulolevalt õnne ootama.
Möödus päevi, tuues endaga kaasa tuult, vihma ja isegi natuke tormi, mis rebis pisut vana kibuvitsapõõsa lehti. Ent peale seda koitis viimaks taas soe ja päikeline hommik, milles Kibuvitsaõis söandas oma valged kroonlehed vihmapiiskadest kuivaks raputada ja taas päikese poole sirutuda.
Ning äkki ilmus vana kibuvitsapõõsa lähedusse väike, hõbedaste juuste, sinise särgi ja heledate suvepükstega poiss, kelle kaelas helkis tilluke poolkuu-kujuline medaljon. Poiss istus Kibuvitsaõie lähedusse maha, napsas maast rohukõrre ja jäi seda kaugusse vaadates mõtlikult närima.
Kibuvitsaõis luuras poissi tükk aega silmanurgast ja päris viimaks: “Kes sina oled?”
“Ma olen sinu õnn,” vastas väike poiss talle säravalt naeratades. “Ma tulin sind karusselliga sõitma kutsuma. Pärast võiksime süüa vikerkaarevärvi pulgakomme ja kui Tuuletaat lubab, siis ka natuke tähtede vahel lennata.”
Kibuvitsaõis silmitses hõbedaste juustega poissi umbusklikult. “Tõesti? Tõtt-öelda arvasin ma, et sa kannad roosat kleiti ja kuldseid tiibu.”
“Mul on üks roosa pluus küll, kui sulle nõnda rohkem peaks meeldima,” ütles hõbedaste juustega poiss ja naeratas nõnda, et ta põskedesse tekkis kaks kelmikat naerulohku.
Kibuvitsaõis vaikis natuke aega segaduses ja päris siis: “Kas sa viid mind meretagusele heinamaale, kus kasvavad unistused?”
Hõbedaste juustega poiss mõtles pisut ja tunnistas siis kahetsevalt: “Mul on kahju, aga sinna teavad teed ainult haldjad. Kuid selle asemel võiks ma su viia unenäomaale, kus sünnivad kõige värvilisemad ja erilisemad unenäod. Sa võid nendega hommikust õhtuni mängida, see oleks väga lõbus.”
Kibuvitsaõis jäi mõttesse. “Las ma arvan – sa ei saa mulle ka tiibu kinkida?” päris ta viimaks pettumusenoodiga.
“Tiibu? Kahjuks ei. Aga ma võin sind helepunase komeediga sõitma viia. Läheme otsime viiesabalise vikerkaare üles. See on samuti vahva.”
“Siis sa ei saa mu õnn olla!” hüüatas Kibuvitsaõis veendunult.
“Tõesti?” Hõbedaste juustega poiss vaatas Kibuvitsaõiele pikalt otsa ja muutus nukraks. “Siis on mul kahju, sest sa meeldid mulle väga.”
Ta tõusis püsti, võttis taskust vikerkaarevärvilise pulgakommi, ulatas selle Kibuvitsaõiele ja läks viisakalt hüvasti jättes minema.
Kibuvitsaõis pistis kommi põske ja kehitas ükskõikselt õlgu.
“No ja kas see roosas kleidis haldjas tuli siis lõpuks?” pärib Laps.
“Oh ei, mu kullake,” ohkab Võlur. “Mõne päeva pärast tuli uus torm, mis rebis ja sakutas uuesti põõsast. Kibuvitsaõis hoidis rohelistest lehtedest kõvasti kinni ja heitis pisut meelt, et ta komeedisõidu nii mõtlematult ära oli põlanud.
Ent lõpuks torm vaibus, ilm läks taas ilusaks ja parki tuli triibuliste põlvikutega tüdruk. Tüdruk silmitses natuke aega suurt põõsast ja napsas siis Kibuvitsaõie enda tillukesse kriimulisse pihku.
Kibuvitsaõis vaatas triibuliste põlvikutega tüdrukut ja mõtles endamisi: “Sinagi pole päris haldja-sarnane, ent võib-olla oskad sa mu vähemasti tantsima õpetada.”
Triibuliste põlvikutega tüdruk keerutas õit sõrmede vahel, nuusutas korraks, lasi sellel siis murule pudeneda ja jooksis minema.
Tuul lennutas Kibuvitsaõit pargi ühest servast teise, kus ta kroonlehed pikkamisi pruunikaks tõmbusid ja närbusid.”
“Jah, täpselt nõnda juhtubki inimestega, kes loodavad, et nende ootused vastaks täpselt nende ettekujutusele ja teised käituks täpselt nõnda, nagu neile meeldib,” ütleb Laps ja jätkab tõsiselt teed.
“Kas sul mõni positiivsema lõpuga lugu ka minu jaoks leidub?” pärib Laps suurelt maanteelt tolmusele kruusateele keerates. Ta tillukeste kastanikarva kingade külge kleepub pisut tuules hõljuvat õietolmu, laotades neile aegamisi ühtlase kollase puudrikihi.
“Muidugi, mu väikseke,” vastab Võlur muheledes.
Sügavamale rohelusse laskudes puhkeb see nende ümber märkamatult taas üha külluslikumalt õitsele. Terved aasatäied roosatavaid kurerehasid, mis rammusalt lopsakate puhmastena kõikjal vohavad; kraavipervedel üksteise võidu õisi avavaid võhumõõkasid, mille puhkevate nuppude ümber tiirleb helendavate parvedena läbipaistvaid vesikiile; sadu märkamatuid niidutaimi, igaüks endas erilist ja talle ainuomast lugu kandmas.
“Võib-olla üllatud, ent sugugi mitte kõik lood inimeste maailmas ei ole määratud kurvalt lõppema,” jätkab Võlur karedalt. “Inimestele jääb alati õigus otsustada, mida nad endi eludega peale hakkavad, võimalus valida rõõmu või kurbuse vahel, mida endasse lubada.”
Laps lennutab sõrmeotsale maanunud kiili õhku, saates pilguga, kuidas see ülespoole keereldes sinetavasse laotusse silmist kaob ja ärgitab: “Räägi siis.”
“Jah, muidugi,” ümiseb Võlur. Ta kahlab pikkade sammudega läbi roheluse edasi ja alustab.
“Uduvihmaprintsess elas kõrge mäe jalamil üksildasel künkal, kaugel eemal igasugu inimasustusest. Ta oli kirjeldamatult kaunis ja tundlik olevus, sootuks teistsugune, kui kõik ta ülejäänud liigikaaslased. Ta pikki hõbedasi juukseid katsid kastepiisad ja silmades peegeldus hulgaliselt taeva värve, koidukumast loojangupunani. Uduvihmaprintsess armastas riietuda lihtsalt. Ta kandis sageli maani ulatuvat linast kleiti ja puusal rippuvat laia hõbedast vööd, mis ta sammude taktis alati tuulekelladena helises.
“Kas ta oli samamoodi üksildane nagu Lavendel?” pärib Laps.
“Oh ei. Uduvihmaprintsessi elu oli hoopis teistsugune. Tema õukonda kuulus palju liikmeid – hulgaliselt alluvaid ja kirju seltskond kõikvõimalikke sugulasi, kes alailma nende avarat päikeselist siseõue ummistasid. Päevast päeva täitis nende eluaset ergas sagimine ja elevil jutuvada, mis ei tahtnud tihtipeale hiliste öötundideni lõppeda.
Ent Uduvihmaprintsess sai juba varases nooruses aru, et on sootuks teistsugune, kui kõik ülejäänud teda ümbritsevad. Ta ei hoolinud suuremat ei pidustustest ega seltskondlikust lävimisest, armastades pigem omaette olla. Temasse oli end istutanud mingi seletamatu sügav nukrameelsus, mille põhjustes ta kunagi päriselt selgusele ei suutnud jõuda. Ta meelisajaviiteks kujunes kõigist eemaldudes mööda põlde ja heinamaid uitamine. Ainult nõnda sai ta enda mõtted täielikult vabaks lasta ja mingisugustki rahulolu tunda.
Kuid sellegipoolest lubas ta endale seda lõbu haruharva. Kohusetundliku olendina võõrustas ta külalislahkelt kõiki majalisi, suhtles lahkelt sugulaste ja tuttavatega, oli heasoovlik ja vastutulelik alluvatega. Ta päevad olid tegusad ja toimekad, mille kõige juures jäi tal vähe aega, et ülemäära hoolida sellest, kuidas ta päev päevalt seesmiselt üha nukramaks ja vaiksemaks muutus.
Ühel taolisel üksildasel jalutuskäigul, mil tal oli taas tekkinud ületamatu vajadus korraks kõigest eemalduda, kohtus ta Kurerehaga.
Väikesel sammaldunud mättal kasvav Kurereha jäi Uduvihmaprintsessi hindavalt silmitsema.
“Su elu on läbini vale,” sõnas Kurereha talle halastamatu otsekohesusega, ilma tervitusele ülemäärast aega raiskamata. “Sa elad kõigile teistele ja mitte kunagi iseendale.”
“Ma tean,” sõnas Uduvihmaprintsess nukralt. “Aga mul pole valikut.”
“Selles sa eksid. Valik on alati.”
“Võib-olla, ent ma pole sellele isegi mõelda söandanud.”
“See pole kuigi keeruline,” väitis Kurereha veendunult. “Sa peaks endas kõigest selgusele jõudma, mis on sinu jaoks tõeline ja rahuldustpakkuv. Milles poleks teiste inimeste soove ja egoistlikke nõudmisi. Kõigest sinu enda omad. Igaühel, mu kullake, on sügavaimad unistused, ka sinul. Kuigi need võivad teinekord olla liiga sügavale ära peidetud, et nendeni jõudmine võib vahel üsna keeruline olla, on nende järgimine tegelikult ainus, mis lubab meil tõelist, sügavat sisemist rahulolu tunda.”
Uduvihmaprintsess sõrmitses enda kastepiiskadena sätendavaid juukseid ja jäi mõttesse. Ta mõtles terve õhtu, kuni metsas viimaks päris hämaraks tõmbus ja Kurereha oma violetsed kroonlehed kokku tõmbas ja tukkuma jäi. Ta mõtles koduteel ja järgmisel päeval külalistele suupisteid ette kandes ja teetasse täites. Ta mõtles Tuulevana lamedate naljade üle viisakalt kaasa muiates ja pisikeste Pilvepõngerjate järelt mänguasju maast üles korjates.
Alles neljanda päeva õhtul tuli Uduvihmaprintsess sügavasse laande Kurereha juurde tagasi.
“Ma arvan, et ma tahaks lennata sinna maale, kus Vihm õitseb,” pahvatas ta ühe hingetõmbega teda uurivalt jälgivatele violetsetele silmadele otsa vaadates. “Ma kuulsin sellest eriskummalisest paigast lapsepõlves oma kadunud vanaemalt ja sellest ajast peale olen seda alati teha tahtnud. Otsida üles see kummaline kuningriik ja saada osaks sellest.”
“Ja miks sa ei võiks seda teha? Mis sind takistab?”
Uduvihmaprintsess vajus norgu. “Sa tead küll.”
“Jajaa,” noogutas Kurereha pilkavalt. “Kohustus külalisi teenindada? Õukonnale meelejärele olla? Kuulata viisakalt kõiki neid alguse ja lõputa lugusid, mis sind tegelikkuses mitte kunagi köitnud ei ole? Milleks, kallis?”
Kurereha naaldus rõhutatult ettepoole ja jätkas: “Kas sa üldse mõistad, kui piiratud on me aeg tegelikkuses siin ilmas? Eriti meil, õitsvatel olenditel? Me õilmitseme kõigest mõne nädala, püüdes sellest vähesest võtta kogu võimalik. Mõnikord piitsutab vihm meilt varakult kroonlehed küljest, tänu millele jääb me erakordne aeg vahel veel lühemaks.” Ta ajas selja sirgu. “Ent sind, mu printsess, on vähemasti õnnistatud mõnevõrra pikema elueaga. Ja mul on tõeliselt kurb näha, kuidas sa seda kõigest tühjuse peale kulutad.”
“Nad vajavad mind,” sosistas Uduvihmapiiga katkevalt. “Ma ei saa kunagi olla õnnelik neid kurvastades.”
“Ei, kullake. Kõigest sa ise näid mingil arusaamatul põhjusel vajavat seda illusiooni, et kuulud inimeste sekka, kellega sul tegelikkuses midagi ühist ei ole. Sa parem küsi endalt – mida see sulle tegelikult annab? Kõigest mingi ebamäärase enesepettusliku rahulolu, millega sa sisimas kunagi päriselt leppinud ei ole.”
Uduvihmaprintsess istus Kurereha seltsis vaikides terve õhtu, silmitsedes ainiti ta lehepuhmas üksteise järel aegamisi närbuvaid õisi, mida ta ümber roosa vihmana järjest murule pudenes. Ajuti tõstis tuul närtsivaid kroonlehti õhku ja keerutas ta näo ees, viies need lõpuks endaga kaasa metsa mustavasse sügavusse, justkui ettekuulutuse kõiki olendeid paratamatult tabavast hääbumisest.
Alles siis, kui kaste taas maapinnale laskus ja taimede rammusatel lehtedel sätendama lõi, tõusis Uduvihmaprintsess taas püsti.
“Hüvasti, mu sõber,” sõnas ta tukkuvale Kurerehale.
See avas üheainsa unise silma ja piidles ta ees seisvat haldjataolist olendit, kellest kiirgas korraga erakordse intensiivsusega kogu ta ebatavaline ilu.
“Hüvasti sullegi. Ja tervita minu poolt uduvihmarahvast.”
“Kunagi kindlasti,” sõnas Uduvihmaprintsess korraga silmipimestavalt naeratades. “Võib-olla siis, kui end Õitsva Vihma maal lõpuks sisse olen seadnud.
Ta tõusis lendu ja kadus sinetavasse kõrgusse, jättes endast Kurereha lehtedele kõigest pisut öist sätendavat niiskust, mida see hämmelduse ja heameelega silmitsema jäi.
“Linn… inimeste pelgupaik,” ümiseb Võlur aegamisi mööda kitsast tänavat kulgedes. Ta tume mantliserv lendleb üle munakivisillutise nagu tiivad laiali sirutanud hiiglaslik must lind, mis piketeerib niiske õhtuhämaruse endasse imenud vihmaveelompide kohal.
“Jah, nii see on,” sõnab Laps. “Terve elu tahavad inimesed end justkui peita millegi eest. Ümbritsevad end peletavalt kõrgete hoonete, undavate masinate, möirgava muusika, tarbetu sagimisega. Kogu see kunstlikult loodud barjäär aitab päris hästi unustada, kes sa tegelikult oled ja mida endale öelda tahad.”
“Ent kas tead, mis võib mõnikord juhtuda siis, kui barjääri ületad ja liialt usaldavaks muutud?” pärib Võlur. “Umbes nii, nagu kunagi ammu juhtus Lavendliga.”
“Tahan ikka.”
“Olgu, kuula siis.” Võlur aeglustab sammu, heidab pika sünge pilgu kaugusesse, kus maja kõrgete siluettide varjus helendab veel pisut hääbuvat päeva ja alustab.
“Lavendel kasvas üksipäini tillukeses potis kõrgel rõdu äärel. Iga päev sirutas ta oma tumesinised õied sooja päikese poole ja rõõmustas avara vaate üle, kust paistsid kätte vanalinnamajade punased kivikatuseid, all-linna looklevad kitsukesed tänavad ja isegi lapike sinist merd, mis suvepäikeses külluslikult sillerdas.
Iga päev möödus tänaval temast hulgaliselt inimesi. Lavendlile meeldis neid jälgida. Kuna ta oli üpris tähelepandamatu taim oma tillukeste märkamatute õite ja tagasihoidliku rohelise lehestikuga, ei pannud teda õieti keegi tähele. Nõnda võis Lavendel rahumeeli kõike varjamatu huviga silmitseda, ilma et keegi seda talle pahaks oleks saanud panna.
Nii kulges ta elu ainsagi tähelepanuväärse muutuseta hulga aega. Lavendel veetis pikki päevi sellega, et jälgis tänaval mööduvaid inimesi – jäätist söövaid lapsi, tänavanurki nuuskivaid koeri, lillelistesse suvekleitidesse riietunud naisi, tõsisel sammul kuhugi kulgevaid mehi. Aeg-ajalt niisutas teda perenaise hoolitsev käsi, paitas tuul ja päike.”
“Ta elu oli vist üsna üksluine?” arvab Laps.
“Pisut jah, kuid sellegipoolest oli ta üpris rahul, oskamatagi midagi muud tahta.” sõnab Võlur.
“Nõnda see ongi, kui elad isoleerituses, arvates, et see ongi kogu elu,” märgib Laps.
“Kuid see ei jäänud sugugi nõnda,” ütleb Võlur. “Ühel päeval kõndis rõdu juurest mööda väike rohelise pluusiga poiss, kelle kaelas kõlkus fotoaparaat.
“Missugune ilus lill!” peatusid poisi uurivad silmad otsekohe tillukestel sinistel õitel. Ta võttis fotoaparaadi ja klõpsis Lavendlist palju pilte.
Lavendel oli päris üllatunud taolise enneolematu tähelepanu üle. Seda enam, et kõrvalrõdul kasvas hulgaliselt värvikirevaid ja kauneid potiroose, mis tihtipeale möödujate pilke köitsid. Ent väike poiss ei vaadanud kordagi rooside poole, ta silmad jälgisid ainiti Lavendlit. Miski temas näis poissi tõsiselt köitvat.
Järgmisel päeval tuli poiss tagasi. “Kui erakordsed sinised õied!” kiitis ta imetlevalt. “Kahju, et sa nii kõrgel oled. Ma tahaks kangesti tunda, kuidas sa lõhnad.”
Lavendel oli meelitatud. Ta kiigutas häbelikult enda rohelisi lehti, noppis õitepuhmast ühe alles varahommikul avanenud kastese õie ja lennutas alla, otse väikese poisi peopesale.
Väike poiss silmitses tillukest sinist õit ja tõstis selle tänulikult näo juurde.
“Tänan sind!” sosistas ta liigutatult.
Nõnda said Lavendel ja poiss märkamatult sõpradeks. Poisil sai harjumuseks iga päev Lavendlit vaatamas käia ja Lavendel rõõmustas ootamatu seltskonna üle, sest nüüd võis ta majakatuste ja inimeste silmitsemise asemel hoopis poisiga juttu ajada. Poiss oli huvitav ja tore ning näis palju teadvat maailmast, millest Lavendlil aimugi ei olnud. Seetõttu kuulas ta alati uudishimu ja tänutundega.
“Ma tahaks sind niiväga lähemalt näha,” tunnistas poiss ühel päeval igatsevalt. “Tajuda kõiki su lõhnavaid õisi enda näo vastas. Pildistada neid väga-väga lähedalt. Kõige ilusama pildi raamiksin ära ja riputaksin enda voodi kohale.”
Lavendel jäi poisi soovi üle mõtlema. Ta pidi endale tunnistama, et ka temasse oli aegamööda istutanud end uudishimu näha väikest poissi lähemalt, vaadata ta ilusatesse sinistesse silmadesse ja ajada juttu ilma teineteist hõikamata.
“Tule, ma olen su sõber,” julgustas poiss.
“Kas sa püüad mu kinni?” päris Lavendel arglikult.
“Muidugi,” kinnitas poiss. “Ma hoian sind kõvasti-kõvasti.”
Lavendel kõhkles veel hetke, ent miski poisi siiras olemuses julgustas teda. Seega võttis ta hoogu ja kallutas end üle rõdu ääre. Pott maandus täpselt poisi sõrmede vahele.
Poiss surus näo lõhnavatesse õitesse ja hingas naudinguga sisse nende mõrkjat eriskummalist lõhna.
“Sa oled veel ilusam, kui ma arvasin,” sosistas ta lummatult.
Nõnda seisid nad hulk aega, märkamata neist mööduvaid inimesi ega mööda libisevat aega.
Lõpuks asetas poiss lillepoti ettevaatlikult trepiastmele, nõrka kahvatusse valguslaiku, mis peegeldus Lavendli rohekaltel lehtedel ja tõi õite intensiivse violetsuse suurepäraselt esile. Seejärel võttis ta fotoaparaadi ja kummardus Lavendlit pildistama. Lavendel sirutas end välja, naeratas poisile ja püüdis nii kena välja näha, kui võimalik.
“Küll ma olen õnnelik, et mul on seesugune sõber,” mõtles ta tänulikult. “Nüüd ma õitsen iga päev ainult sinu jaoks.”
Lõpuks sai poiss pildid tehtud.
“Tänan sind, sa oled kõige imelisem,” kiitis ta. “Su lõhn on kõikjal mu ümber ja ma sain hulga suurepäraseid pilte.”
“Võta heaks,” naeratas Lavendel, täielikult võlutud tillukestest kullatäppidest poisi silmades.
Poiss riputas fotoaparaadi kaela tagasi, pistis käed taskusse ja sammus hüvasti jättes mööda kitsukest tänavat tagasi kodu poole.
Lavendel vaatas talle pikalt järele ja ohkas rahulolevalt. “Küllap ta tuleb homme jälle ja siis ma palun tal endale linna näidata. Istume mõnes kohvikus ja ma vaatan, kuidas ta jäätist sööb. Võib-olla läheme isegi mere äärde.” Tal oli trepil pisut vilu ja kõhe seista, ent ta otsustas selle leplikult ära kannatada.
Õhtust sai hommik, hommikust pärastlõuna ja lõpuks jõudis kätte järgmine päev, aga poissi ei tulnud. Lavendel ootas ja ootas ning pikapeale hakkas tal üha jahedam. Viimaks möödus terve nädal, ent sõpra polnud ikka veel kusagil.
Aeg-ajalt piidles Lavendel üles kõrge päikeselise rõdupiirde poole, kus ta varem oli kasvanud ja ta südamesse sugenes suur kurbus. Ta muld kuivas, õied vajusid longu ja lõpuks paiskas üks kriimulise näoga kass ta hoolimatult ümber, nii lillepott rentslisse veeres. Lavendel silmitses heitunult end ümbritsevat mustust ja pimedust ning nuttis kurbusest.
Lõpuks peatus ta läheduses paar pruune kingi. Lavendel vaatas lootusrikkalt üles ja märkas siniseid tunkesid kandvat kojameest, kes teda uurivalt silmitses.
“Kui mind korralikult kasta ja valgussesse asetada, võin ma veel ellu jääda,” mõtles Lavendel tillukese lootusekübemega. Määrdunud käsi sirutus lillepoti järele ja korjas ta üles.
“Häh, inimesed,” kõlas mehe suust pahur hääl. “Loobivad alailma igasugu sodi tänavale.”
Määrdunud käsi avas prügikonteineri kaane ning heitis närtsiva lille selle räpasesse sisemusse.
“Kisub vist vihmale,” pomiseb Võlur endamisi üles taeva poole vaadates, kus mühavad üksteise võidu teineteisest mööda tormlevad tinakarva pilved.
“Suvine sadu on kuidagi rahustav,” märgib Laps. “Ma olen alati arvanud, et selles peitub mingi võluv soojus.”
Ta sirutab enda väikese valge peopesa välja ja peagi potsatavad esimesed piisad ta sõrmedele, rasked ja säravad nagu pärlid. “Näed, kuidas ta tantsib.”
“Tegelikult sa eksid.” Võlur silmitseb üksteise järel pudenevaid piisku ning ta ilme tõsineb aegamisi. “Vihm nutab.”
“Mispärast siis?”
“Ta leinab oma kallimat, kelle ta kunagi ammu enda erakordse kiindmusega lämmatas. ” Võlur sõrmitseb endamisi oma pikka halli habet, nopib sellest samblakübeme ja laseb koltunud ebeme mõtlikult lendu. “Oled sa juba kuulnud seda lugu?”
Laps silmitseb kaalutlevalt enda sõrmeotsal helkivat tillukest veepärli, kukutades selle viimaks maapinnale, kus piisk tuhandeks märkamatuks killuks puruneb. “Ei.”
“Poeme siis parem siia kuuse alla peitu, kui me päris läbimärjaks saada ei taha ja ma räägin sulle sellest.”
“Olgu.”
Laps poeb Võluri järel tihedasse rohelisse sügavusse, toetab selja vastu krobelist kuusetüve, tõsised ebamaised silmad ainiti vihmavärvi kardina küljes kinni, mis üha tugevnevas sajus kuuse vaiguseid oksi sakutab.
“See oli ühe sarnase suve hakul,” alustab Võlur mõttessevajununa. “Vihmapoiss, kaunis nagu unistus ja õrn nagu õnn, rändas üksipäini üle väljade.
“Oh, oleks mul ometi keegi, keda armastada!” mõtles ta nii mõnigi kord üha süveneva nukrusega, jälgides eemalt, kuidas Vihmatüdrukud, Tormipiigad ja Rahepoisid üksteise seltsis õnnelikult aega veetsid. “Ma hoolitseks tema eest hellalt. Kingiks talle enda kõige erakordsema kiindumuse. Miks ma küll olen nõnda üksi?” Vihmapoiss sasis meelt heites lepalatvu ja kurvastas kuusetukkades. “Minus on kõike ilusat nii palju ja ometi pole mul seda mitte kellegagi jagada!”
“Sa eksid, mu arm,” naeris ühel taolisel segadusepäeval ta juustesse sõbralik soe Suvetuul. “Sa kõigest mõtled end üksildaseks, kuigi tegelikult pole see üldse nõnda. Vaata natuke ringi – kogu maailm on täis erakordseid kaunitare, kes pikisilmi su tähelepanu ihkavad.”
Vihmapoiss kuulas Suvetuule nõuannet ja unustas hetkega kogu meeleheite. Ta veevärvi silmad rändasid lootusrikkalt üle põldude, metsade ja aasade. Ta vihises üle niitude ja väljade, märgates oma teel tõepoolest palju kauneid lilli, mis oma värviereduses ja magusa lõhnaga ta tähelepanu köitsid. Ent sellegipoolest ei tundunud ükski neist see ainuõige.
“Kuidas ma küll leian selle sobiva?” tundis Vihmapoiss kimbatust, kui niidul kasvavad lilletüdrukud teda naerda kihistades enda seltsi mängima kutsusid. Vihmapoiss piserdas neid kergelt punastades põgusa vihmasagaraga ja vihises seejärel vabandusi pomisedes edasi.
“Ära muretse, su süda ütleb sulle,” sosistas korraga uuesti ta kõrvu naerune Suvetuul, paitades Vihmapoisi jahedaid põski enda kuuma hingeõhuga.
“Süda?” hämmeldub Laps, endamisi kuuse vaiguste okastega mängides. Neist on tekkinud ta lähedusse tilluke roheline kuhi. “Väga mõtlematu on lubada olulisi otsuseid langetada millelgi nii nõrgal ja ebakindlal, nagu seda on üks inimsüda.”
“Tõsijutt,” nõustub Võlur. “See teeb mind ennastki vahel murelikuks. Ent paraku pole inimestel tihtipeale muud, kui nende endi heitlik meel, millele unistusi rajada.
Niisamuti toimis ka Vihmapoiss. Ta uitas veel veidike ringi ja märkas õhtu hakul lõpuks sügavas rohus kasvamas üksikut punast lille, mille lopsakas õis oli kuivusest pisut longu vajunud. Seda silmates pakatas Vihmapoisi süda erakordsest rõõmust.
“Tema on see õige!” juubeldas ta äratundvalt. Vihmapoiss lasi enda soojast põuest otsekohe valla kõige pehmema vihmajoa, mis õrnalt punastele kroonlehtedele pudenes, läikivaid rohelisi lehti külluslikult niisutades.
Punane lill ohkas tänulikult ja silmitses teda hellalt ümbritsevat vihma maheda naeratusega. Vihmapoisi südames puhkes õitsele armastus, sama kaunis, nagu see üksildane ja erakordne õis, kes temas taolise tunde oli tekitanud. Ta hoolitses oma kallima eest kõige kiindunumal moel – käis iga päev mitu korda oma kallist lille embamas ja teda hoolsalt kastmas.
Punane lill ajas juured sügavamale mulda, naeratas õndsalt ja puhkes Vihmapoisi erakordse armastuse jõulises soojuses külluslikult õitsele. Vihm muudkui kastis ja kastis teda ning lill õitses üha kirkamalt.
Ent ühel päeval avastas Vihmapoiss oma kallima lehtedelt tillukese pruunika laigu. See ehmatas teda väga.
“Oh, mu armsaim, olen su hooletusse jätnud,” tundis Vihmapoiss kibedat kahetsust. “Jäin korraks Tuulepoistega juttu ajama ja unustasin enda mõtlematuses, et sa oled janust nõrkemas!” Punane lill ohkas kallimat nähes taas rahulolevalt ja ammutas enda januste juurtega ahnelt värsket vihmavett endasse.
Järgmisel hommikul tuli Vihmapoiss varakult, ent silmas otsekohe armsaima rohelistel lehtedel uusi pruune laike, mida eile õhtul veel polnud. Ta kohkus uuesti ja püüdis veel hoolikamalt kasta, niisutades kogu maa mitu korda ühtlaselt läbi. Kaunis lill jõi ja naeratas taas tänutundega.
Kolmandal päeval olid kõik punase lille kroonlehed longu vajunud. Vihmapoiss nuttis kurbusest ja hoidis terve öö punast õit enda niiskes armastavas embuses, teda ohjeldamatult oma pisaratega kastes.
“Ütle vaid, mida sa soovid, mu armsaim!” anus ta meeleheites. “Ma teen sinu heaks kõik! Ärka ainult ellu!”
Ent kuidas ta punaseid kroonlehti ka ei silunud ja neisse elu puhuda ei üritanud, oli punane lill hommikuks täielikult närtsinud, lehed pruuniks tõmbunud ja kipra kuivanud. Kaunilt hõõguvast õiest oli alles kõigest pruun krimpsus tomp, mi tuules tuhaks pudenes.
Mõistes, et kallim on hukkunud, tuhises Vihmapoiss meelt heites justkui marutorm üle väljade ja kadus silmist. Ta sõbrad ei kuulnud temast enam eales midagi, kõigest maad lakkamatult piitsutavad raevukad vihmahood, millel ei paistnud otsa ega äärt tulevad, andsid märku ta olemasolust.
“On tänavu alles nigel suvi,” kurtsid inimesed taeva poole rahulolematuid pilke saates, teadmata, et need olid kõigest Vihmapoisi pisarad, kes oma kaotatud armsamat leinas.
“Vihm on järele jäänud,” sõnab Laps viimaks, hääl tõsine ja vaikne. Ta lükkab veest tilkuvad oksad kõrvale ja poeb tiheda kaitsva rohelise müüri varjust välja.
“Tõsi, juttu ajades lendab aeg kiiresti,” nendib Võlur ja ajab end samuti püsti.
“Mul on Vihmapoisist kangesti kahju,” tunnistab Laps poolihääli, kui nad taas päevavalguses seisavad ja aegamisi eemale sõudvale nukrale tumedale pilvele järele vaatavad.
“See ta on, see inimeste armastus,” ümiseb Võlur mõtlikult. “Kellele lunastus, kellele hukatus.”
“Näe, tõrvalilled,” ümiseb Laps mööda kraaviperve uidates. Ta jääb seisma ja tõmbab sõrmedega aegamisi läbi heleroosade õite, mille pruunikad varred pisut kleebivad. “Nad on nagu inimesed enda kleepuvate unistustega, kas pole?”
“Mispärast kleepuvatega?” imestab Võlur oma tumedaid puhmaskulme kergitades.
“Unistused… need on miski, mis kleepuvad inimeste mõtetesse ega lase enam lahti. Nende külge kleepub aja jooksul omakorda kõikvõimalikku tolmu ja prügi, mis lõpuks unistuse kinni katavad. Kuni viimaks ongi unistustest alles vaid prahihunnik, kuna inimesed ei mäleta lõpuks enam isegi, millest nad unistasid ega suuda prügi unelmast eradada.”
Võlur muigab ja istub kraavipervele maha. “Nii juhtub tihtipeale täitumata unistustega. Aga tahad teada, mis juhtub seesuguste unistustega, millel on jõudu teinekord täide minna? Mul on üks lugu Tõrvalilletüdrukust, tahad kuulda?”
“Eks ikka.”
“Olgu. Tule istu siis siia minu juurde.”
Laps teeb nagu kästud ja lehvitab kraaviservalt korjatud kõrrega endale hajameelselt tuult.
“Tõrvalilletüdruk kasvas koos oma õdede vendadega sügaval metsas niiske kraavi serval,” alustab Võlur mõtlikult. “Just nõnda, nagu needki lilled me ümber.”
“Kast tal oli hea elu?”
“Jah, väga hea. Tõrvalilletüdrukul oli palju ilusaid roosasid kleite, mis talle väga meeldisid, head vanemad, kes teda üle kõige armastasid ja palju-palju sõpru, kes samamoodi tema seltsis kasvasid ja tuules ning päikeses oma õitsvaid päid kiigutasid. Ent ühel päeval tekkis Tõrvalilletüdrukul kummaline mõte.”
“Kummalised mõtted tekivadki tihtipeale siis, kui elu on liiga hea, kas pole?”
“Nii ta kipub paraku olema tõesti,” nõustub Võlur. “Tõrvalilletüdruk jäi üha sagedamini silmitsema soist lompi, mille serval ta juured sügavale niiskesse pinnasesse olid kinnitunud ja aegamisi idanes temas rahulolematus.
“Millise viletsa porimülka serval ma ikka kasvan!” mõtles ta rusutult. “Milline vastik pime mets! Siin ei juhtu iialgi mitte midagi! Ma ei saa siin kunagi õnnelikuks!”
“Rumal oled,” tõrelesid ta õed. “Meil on siin nii ilus ja rahulik elada. Ei ühtki inimest, kes meid hoolimatult ära tallaks ega ainsatki koera, kes möödaminnes me peale jalga tõstaks. Ainult päike, tuul ja vihm.”
Ent Tõrvalilletüdruk ei jätnud jonni. Ta sasis tusaselt enda roosat kleiti ja uneles: “Ma kuulsin kunagi kajakaid rääkimas, et kusagil leidub hästi palju vett, mis päikese käes sillerdab. Mida on nii-nii palju, et see näib peaaegu lõpmatusena. Kujutate ette? Inimesed kutsuvad seda mereks. Kas poleks imetore seda näha!”
Ent õed-vennad vangutasid taolise tormaka unistuse peale vaid pead.
“Te olete nii tobedad! Nii igavad!” jonnis Tõrvalilletüdruk üha söakamalt. “Ma tahan sinna! Ma tean, et seal elab Õnn!”
“Me mõistame su igatsust,” püüdsid vanemad Tõrvalilletüdrukut leebelt lepitada. “Ent paraku ei saa me kuhugi minna, mõistad? Me vajame elus püsimiseks seda väikest oja ja igapäevast mineraalisõõmu, mida me juurtega mullast endasse ammutame. Vaata oma jalgu. Sa ei saa siit kuhugi minna, ilma et sa ei hukkuks.”
Tõrvalilletüdruk silmitses rohetavaid juuri, mis teda kõvasti maapinna küljes kinni hoidsid ja nuttis vihast.
Ent ühel päeval tuli metsa väike tüdruk ja kõndis justkui midagi otsides üsna Tõrvalilletüdruku lähedale.
“Kas sa tead, kus on meri?” sosistas Tõrvalilletüdruk vargsi väikesele tüdrukule.
“Jah, tean küll,” ütles väike tüdruk. “Ma käin seal üsna tihti oma ema ja isaga. Me läheme praegugi randa, tulime ainult korraks siia metsmaasikaid otsima.”
“Kas sa võtad mu kaasa, kui ma ütlen, kus maasikad kasvavad?” sosistas Tõrvalilletüdruk läbematult.
“Võtan ikka.”
“Vaata siis sinna vana kase juurde,” juhatas Tõrvalilletüdruk.
Väike tüdruk tegi nagu kästud ja tuli mõne aja pärast kriimulisena tagasi. Ta noppis maast tõrvalilleõie ja jooksis sellega ema juurde. Pere istus autosse ja see võttiski suuna mere poole.
Tõrvalilletüdruk juubeldas. Ta vahtis terve tee aknast välja ja nähes metsi, põlde ja heinamaid mööda libisemas, mida ta kunagi varem polnud näinud, käis ta pea elevusest ringi.
“Näe, ongi meri,” ütles lõpuks väike tüdruk, kui nad kohale olid jõudnud. “Kuhu sa tahad minna?”
Tõrvalilletüdruk vaatas päranisilmi sinetavat vett ja juubeldas veel enam. “Vii mind päris kalda lähedale, nii et vesi ulatuks mu varbaid puudutama.”
“Olgu,” nõustus väike tüdruk. Ta võttis oma kollase ämbri, tillukese liivakühvli ja jooksis Tõrvalilletüdrukut tugevasti peos hoides randa, otse vee piirile. Ta kaevas liiva sisse väikese süvendi ja pistis Tõrvalilletüdruku sinna püsti nagu tuulelipu.
“Aitäh,” sõnas Tõrvalilletüdruk liigutatult. “Täna on mu elu kõige toredam päev.”
“Tõesti?” imestas väike tüdruk. “Ja mis sa siin peale kavatsed hakata?”
“Õnne oodata.”
“Miks sa arvad, et Õnn tuleb just siia sinu juurde?”
“Ega seda vist enne teada ei saagi, kui ta lõpuks kohal on?”
“Vist küll,” nõustus väike tüdruk.
“Aga vähemasti on mul selle koha pealt hea tunne. Ja hea tunne on miski, mida peab järgima, eks ole?”
“Küllap vist.”
Nad jätsid hüvasti ja Tõrvalilletüdruk jäi randa Õnne ootama. Vesi sinetas ta ümber silmipimestavalt, Tõrvalilletüdruk hingas soolast õhku ahnelt endasse ja oli väga rahul.
“Las ma arvan,” pakub Võluri kõrval sügavaisse mõtteisse vajunud Laps. “Õnn tuligi viimaks ja leidis ta eest närtsinuna?”
Võlur ohkab pikalt. “Täpselt nõnda.”
“Aga võib-olla oleks Õnn ta lõpuks ka metsast üles leidnud? Kui Tõrvalilletüdruk veel pisut oodata oleks jaksanud?”
Võluri raske käsi langeb Lapse õlale. “Kahjuks ei saa me seda kunagi teada. Sest inimeste maailmas ei ole midagi ettearvamatumat, kui seda on Õnn.
“Näed, värihein õitseb jälle,” sõnan mõtlikult, pöörates pilgu päikeses sulavalt asfaldilt, mis toob me sõõrmeisse kergelt kirbet suvist lõhna, suvepalavuses lõõskavale heinamaale. Selles küpseb õitsva heina eriskummaline purpurpruun toon, mille toob esile tuules sahisev värihein. Habras ja esmapilgul justkui tähelepandamatu eikeegi, mis külluslikult vohades signeerib sellegipoolest kogu maastikule enda tuntava ja vaieldamatu kohalolu.
“Tõepoolest,” sõnad Sa. “Täpselt nagu igal suvel.”
Sa lükkad ratta kõvera pihlaka najale, kuhu see tolmuse ja justkui pisut unisena külitama jääb, lastes pilgul aegamisi üle heinamaa rännata. “Või, peaks ma ütlema – nagu eelmisel suvel?”
Vastamise asemel keeran teelt kõrvale ja sumpan äraolevana läbi õitsvate taimede. Meelõhnane madar riivab lepitavalt mu paljaid sääri, oma saamatul moel leevendada üritades mu üha süvenevat sisemist nukrust, justkui oleks kogu see tähelepanuväärne punarohekirju, mõrkjalt lõhnav värvisegu ainus, mis minevikuvärve kiindunult eneses hoida on suutnud.
“Siinkandis peaks maasikaid leiduma,” sõnan tuhmilt.
Tuul tantsiskleb õitsvas heinas, milles lainetab küllusliku värvimerena tulikaid, kellukaid, punavalgeid oblikaid ja loendamatuid teisi niiduheinu, tuues mineviku nähtamatu kohalolu ühekorraga veelgi jõulisemalt esile.
“Jah, kindlasti,” nõustud Sa eemalolevalt. “Ma isegi tunnen nende lõhna.”
Hetke pärast poeb mu pihku näputäis tillukesi tumepunaseid magusalõhnalisi marju, mis justkui punased pärlid mu elujoonel puhkavad, peolohust intensiivse eredusega vastu särades.
“Maitse, kuidas tundub see suvi,” sõnad Sa korraga veendunud naeratusega. “Kuidas maitseb olevik.”
Mu silmad tõusevad hämmeldunult Sinu omadesse, mis vaatavad mind kindlalt, veendnult, parima sõbra kombel.
“Ja usu mind,” jätkad Sa veelgi sügavamaks süveneva naeratusega, mis ühekorraga kogu valutegeva purpurpruuni mu ümbert minema pühib. “Millegipärast olen ma üsna veendunud, et see on märksa etem.”
“Valge sirel – inimeste õnn,” muigab Võlur ja silmitseb mõtlikult vana kiviaia ääres vohavat valget lopskat võsa, mille rohelises sisemuses õilmitseb külluslikult valgeid, rambelõhnalisi õisi.
Lapse heledad silmad riivavad põgusalt valgeõielist põõsast. “Inimesed on nii kummalised,” väidab ta aeglaselt. “Nad teeks ükskõik mida, et õnne endasse kutsuda. Kummardavad tuld, tuult, meelt ja mõtet, omistavad taimedele üleloomulikku väge.”
“Sirel on võimas taim,” sõnab Võlur. “Ära alahinda teda.”
Laps painutab nagu muuseas ühe oksa alla ja nopib kaalutlevalt seitsmelehelise õnneõie, seda uurivalt enda tillukeste kahvatute sõrmede vahel keerutades. “Tüdruk käis hiljaaegu siin, eks ole? ” sõnab ta peaaegu nukralt, silmitsedes kõrgesse rannaheina trambitud jalajälgi, muljutud tulikaid ja roosatavaid, longu vajunud oblikaid, mille õitsvad pead justkui palves maapinda puudutavad.
“Sul on õigus,” sõnab Võlur.
“Ta otsis seda, eks?” Õnneõis pudeneb Lapse pihust tulikate kõrvale rohetava muru sisse. “Nii inimeste moodi. Vaadata õnnele otsa ja seda mitte ära tunda.”
“Ära pahutse, väikseke,” muigab Võlur. “Unusta kasvõi korrakski inimesed ja nende heitlikud mured, mille nad peaasjalikult ise endale külge mõtlevad. Pooled nende muredest on kõigest nende endi väljamõeldis. Las ma räägin sulle parem muinasjutu Valgest Sirelist.”
Laps vinnab end kiviaiale istuma, heledate silmade põhjas helkimas õhtupäike. “No räägi,” sõnab ta jalgu kõlgutades.
“Valge Sirel oli muinasjutuprintsess, ilusaim kõigist,” alustab Võlur. “Tal oli ebatavaline anne panna kõiki ennast armastama. Ta suutis õnnelikuks teha igaühe, kellega ta kasvõi põgusalt vestlusesse laskus. Tal oli hulgaliselt sõpru ja külluses austajaid, kes iga päevaga temasse üha sügavamalt kiindusid.
“Küll sa oled ilus! Küll sa oled tark! Milline võrratu iseloom!” kuulis ta iga päev tunnustavaid sõnu.””
“Las ma arvan,” on Laps skeptiline. “Ta muutus õige pea uhkeks ja kaotas nõnda kõik oma sõbrad?”
“Vastupidi, mu kullake,” muheleb Võlur. “Valge Sireli sõprade ring suurenes iga päevaga, nii et kuhu ta ka ei läinud, saatsid teda alatasa imetlevad pilgud ja soojad naeratused.”
“Minu meelest on väga egoistlik armastada kedagi ainult võime pärast õnnelikuks muuta.”
“Sul on õigus, mu väikseke. Aga sellegipoolest oli see nõnda. Kuid sellest hoolimata polnud Valge Sirel õnnelik.”
“Miks siis?”
Võluri silmades helgib mõtlikkus. “Sest see, kes on harjunud andma, ei oskagi tihtipeale midagi vastu saada. Pikapeale muutusid Valge Sireli sõbrad üha õnnelikumaks, rõõmsamaks, säravamaks. Neid toitis tema elujõud. Valge Sirel aga muutus märkamatult üha kurvemaks, vaiksemaks, kuni närbus ühel päeval sootuks.”
“Sõpradel oli temast kindlasti hirmus kahju,” arvab Laps.
“Kahjuks mitte,” sõnab Võlur. “Nad kõigest silmitsesid pruuni kuivanud rootsikut arusaamatute nägudega ja läksid seejärel igaüks oma teed, unustades ta peagi. Aegamööda kuivas kogu põõsas ära, nii et aednikul ei jäänud muud üle, kui taim välja juurida ja prügihunnikusse vedada.”
“Jälle üks kurb lugu,” poriseb Laps ja seirab uurivalt heledaõielist tihnikut, mille roheliste lehtede vahel mängleb suvelõpupäike. “Loodetavasti läheb vähemalt Tüdrukul hästi?”
Võlur sügab mõtlikult lõuga. “Jah. Ma arvan, et kuigi ta ei osanud õnneõit üles leida, läheb tal sellegipoolest suurepäraselt.”
“Tore.” Laps hüppab kivimüürilt põlvekõrgusesse heina. “Tõtt-öelda eksisin ma temas. Ta pole kaugeltki nii nõrk, nagu ma esiotsa oletasin.”
“Ega nad tavaliselt olegi. Inimesed on visa liik.”
Lapse väike valge käsi poeb Võluri mõhnalisse pihku ja koos – üks hiiglasuur ja teine imetilluke – sammuvad nad üle tulikate, roosaõieliste oblikate ja taevana sinavate kellukate tagasi metsa niiskesse sügavusse.
Ühel jahedal kolmapäevaõhtul
Pudeneb mahajäetud õunapuu ladvast
Rohetavale samblale roosapõskne Õunapuuõnn –
Ringutab, hõõrub segaduses uneseguseid silmi
Ja vaatab hämmeldunult ringi
Libistab läbi oksaaugu end Su aeda
Kressipeenarde, murulaugu ja maasikataimede vahele
Silmitseb uurivalt silmanurgast
Kuidas Sa aiatoolis raamatu lehte keerad
Ja mõtlikult kulmu kortsutad
Uurib sünnimärki Su meelekohas
Loendab üle Su kulmukarvad
Naeratus suunurgas
Libiseb hääletuna üle muru
Poeb Su raamatu kaante vahele
Sahmerdab seal naerda kihistades
Ja näpistab Sind ergutuseks
“Neetud sääsed!” hüüatad Sa püsti hüpates
Viskad raamatu käest
Ja kõnnid pahasena toa poole
Selles poolmetsistunud pargis
Just nende tumedaina tukkuvate puude all
Valge lume külmas süles
Magab armastus
Koltunud vahtraleht põse all
Ja seelikuserv lumekangaks kirmetanud
Mõni harv kord,
Siis kui ta on veendunud,
Et Sa tõepoolest ei kuule
Kõnnib ta paljajalu üle väljade
Nuttes valgetele hangedele peotäite kaupa
Suviseid põllulilli –
Karkakraid, kellukaid, anemoone,
Madarat, kurerehasid, tulikaid
Tassib sületäie kullerkuppe
Kuldselt lõhnavaks kuhjaks
Otse Su ukselävele
Kus need kõletu külmaga hetkega närtsivad
Ja millele Sa muljud oma hommikused hooletult
Kiirustavad jalajäljed
Külmakohmetanud õitesse varisenud kurbust
Õieti märkamatagi
Milline raiskamine, eks?
“Mida sa kõige rohkem kardad?” küsid Sa päevi hiljem. Siis, kui me taas mereääre kiviklibusel pinnal kõnnime ja ma Su kergete sammudega alateadlikult sarnast rütmi leida üritan. Meretuul toob jahedate kevadiste iilidena ranna poolt me sõõrmeisse kerget, heledat õhku, sasides üleannetuna me juustes ja pannes Su kummalise kaneelikarva mantli hõlmad purjedena laperdama.
Pargi servas sinetab ebamaiselt, mis osutub lähemale jõudes hunnitult õitsvaks meelespeaväljaks. Ühekorraga oleks neid justkui kõikjal – väikseid, pooleldi tähelepandamatuid õisi, mis toodavad vaevuaimatavat mõrkjat lõhna, mis muutub märkamatult üha intensiivsemaks.
“Ma arvan, et kõige rohkem kardan ma iseennast,” sõnan lõpuks tuhmilt, pilk ainiti sinetuses kinni.
“Miks?” Sa jääd hämmeldunult seisma ja pöörad silmad uurivalt minule. Neis helgib pisut meelespeasinist, ent korraga tundun ma liiga iseendasse kapseldununa, et sellesse ülemäära uskuda suuta.
“Seda muutlikku, tujukat olevust iseendas, kellega mul õigupoolest midagi sarnast ei näi leiduvat, ent kes ometi mu üle valitseb.”
“Kõigist tunnetest, mis maailmas leiduvad,” jätkad Sa peaaegu kuuldamatu, ent seda veenvamana, “on hirm kõige abstraktsem, kasutum. See kõigest takistab leidmast seda, mida sa tegelikkuses tahad.”
Kummardun vastamise asemel õiteni ning kahman neid peaagu tujutult pihku – ebaühtlaselt, hooletult, läbisegi nii siniseid, valgeid, sekka mõni üksik roosa õis.
“Aga kui ma ei tea, mida ma tahan?” küsin viimaks.
“Tead küll. Sa oled seda alati teadnud. Sa kõigest keeldud seda endale teadvustamast.” Sa nopid nõrgalt muiates kimbust sinna sattunud paar kõrrelist välja ja sätid õied ühtlasemaks. “Palju parem.” Su silmade meelespeasinine, mis on vahepeal intensiivselt lõõmavaks helenduseks kasvanud, riivab uuesti mu silmi, ent seekord julgen ma sellele vastu vaadata.
“Tule nüüd,” sõnad Sa tavapärase enesekindla rahuga, mis tekitab minus ühtäkki tahtmise end üleni sellesse mähkida. “Jõuame veel enne pimedat koju.”
“See on kummaline,” sõnan mõtlikuna mööda mere äärt kulgedes ja jään millegipärast ainiti enda jalge ees lebavat tillukest auguga kivi silmitsema. Peale hetkelist kaalumist korjan selle pihku ja vaatan uurivalt. Aeg on vajutanud valgesse, esmapilgul täiesti tähelepandamatusse paekivikildu kummalise tähnilise teokarbimustri, mis istub seal nagu kõige paeluvam kunstiteos. Sellest sõrmedega üle libistades märkan, et kivi pole siiski päris auklik. Poolel teel oleks merevesi justkui ümber mõelnud ja uuristamise lõpetanud. Justkui vahel pöördub õnngi, ilma lõpuni pärale jõudmata.
“Mis nimelt?” pärid Sa ja seisatad uurivalt. Soolane meretuul mängleb su tumedais juustes, mis näivad tuhmis õhtuhämaruses kummaliselt sinkjate, peaaegu süsimustadena.
“See, kui palju inimesed meid tegelikult muudavad. Tegelikult isegi täiesti tahtmatult.”
“Mingis mõttes kindlasti.” Sa astud mõne sammu edasi, nii et Su pikk sihvakas tantsijasiluett, millelt mul alati pisut raske on pilku eemale pöörata, mähkub märkamatult mere sinisesse sudusse. “Mingis mõttes nad viivad meist midagi, mõnikord isegi liiga olulist, peale mida on raske, vahel isegi peaaegu võimatu tagasi päris iseendaks saada – nagu sul ilmselt praegu. Ent samas toovad nad ka midagi asemele. Mingi nähtamatu kübe meist jääb kõigisse neisse, kes meile kunagi midagi on tähendanud. Isegi siis, kui neid enam ammuilma me elus ei ole.”
Lasen kivil peost maha pudeneda. See maandub tuhmi kõlksatusega ja veereb kuidagi kohmakalt eemale.
“Ja nad võivad nutta, naerda, kurvastada ja armastada, sumbata läbi lume või vihmasaju kodu poole, oma uude ja teistmoodi ellu, panna uut tapeeti seina, vaielda toidupoes nädalalõpupakkumiste üle, ehtida jõulukuuske ja vedada grillikraami aeda, sõita maha tuhandeid kilomeetreid, lõigata palmi all melonit lahti või ujuda koos delfiinidega, ent kusagil sisimas mäletavad nad meid ikkagi.”
Sa korjad maha pudenenud kivi üles ja surud mulle veendunult pihku. “Ja õnn,” korraga on Su silmade haare isegi liiga intensiivne, et paneb mu kohkuma, “see on ainult su enda käes. Auguga või ilma.”
“Ja võib-olla sa tahaks mulle siiski öelda, miks sa praegusesse heledasse aega eelarvamusega suhtud?” küsid Sa juba kolmandat korda. Vaikselt ja rahulikult, ilma ülemäärase uudishimuta, nõnda, nagu ainult Sina oskad. Pigem selleks, et mind ennast mõne mu pisut vildaka mõttekäigu üle juurdlema panna, kui et midagi poolvägisi minust päevavalgele tirida, mida ma tegelikkuses avaldada ei söanda.
Pööran end murul ringi, nii et õunapuuõite roosakasvalge lumi mu käsivarte külge kleepub ja jään Sind ainiti silmitsema. Tuul mängleb laisalt Su tumedates juustes ja lennutab sinna vana sammaldunud õunapuu ladvast lahti pääsenud roosaka kroonlehe, mille mõtlikuna ära nopin.
“Sest kõik kaduv algab tihtipeale just õitsvas ajas ja hääbub koos kolletavate lehtedega. Justkui oleks tutvusse kuidagi iseeneslikult sisse kodeeritud sisemine sund loodust imiteerida.”
Su pilk püsib mõnda aega puuvõral peegelduvat valguslaiku silmitsedes, enne, kui Sa aeglaselt ja pisut äraolevalt lausud: “Ja mis paneb sind arvama, et kõik inimesed käituvad ühtemoodi? Või et aastaaeg võiks iseenesest suhtlemisele mingi ajapiirangu sätestada?”
Vaikin ja tunnen tahtmatult rusutust kasvamas.
“Oleks sa rahulolevam, kui me oleks kohtunud näiteks sügisel?” uurid Sa edasi.
“Mis üldse oli sügisel?” pärin vastamise asemel.
Mu lähedusse laskub kohmakas metsmesilane, ukerdades pisut saamatuna kõrges heinas ringi, jalgade küljes puuderja õietolmu kollased paunad.
“Ma tean, mis oli sinu sügises,” sõnad Sa hoolega varjatud kaastundega. “Aga minu omas…” Sa rebid pilgu õitsvalt lumesajult lahti ja sõnad kummalise mängulisusega: “Minu sügises oli pihutäite viisi kastanimune, rõskuse järele lõhnavaid pargiteid, vaikseid õhtuid laualambi kollases valgussõõris pärnaõietee ja mineviku järele lõhnavate raamatutega. Mõni kinoskäik, mõni tuuline õhtu mere ääres, mil tuul mu mantli seljast tahtis rebida…”
“Sa ei tahtnud tegelikult seda öelda,” muigan.
“Tõsijutt,” nõustud Sa ja põimid enda pikad tundlikud sõrmed ümber minu omade. Silmitsen Su kätt – kuldseks päevitunud karvaudemeid, tillukest südamekujulist sünnimärki randmel, nimetissõrmes puhkavat hõbesõrmust, millel mängib pärastlõunapäikese küps kuldne valgus. “Minu sügises oli tegelikkuses soov lebada kunagi just nõnda selle vana õunapuu all koos sinuga ja lasta õunapuuõitel end üle külvata. Ja kui ma oskaks, teeks ma pelgalt sinu heameeleks tõesti niimoodi, et see oleks juhtunud sügisel.”
“See oli ilus.”
“Elu ongi ilus, kui selles on vähem eelarvamusi.”
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Feel no evil. Fear no evil.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kõik on kaduv... ja korduv.
Krista veebiblogi
Kõik on kaduv... ja korduv.
Kirjapiiga Kiiri Saare blogi 