Muinasjutt Valgest Sirelist

 
“Valge sirel – inimeste õnn,” muigab Võlur ja silmitseb mõtlikult vana kiviaia ääres vohavat valget lopskat võsa, mille rohelises sisemuses õilmitseb külluslikult valgeid, rambelõhnalisi õisi.
Lapse heledad silmad riivavad põgusalt valgeõielist põõsast. “Inimesed on nii kummalised,” väidab ta aeglaselt. “Nad teeks ükskõik mida, et õnne endasse kutsuda. Kummardavad tuld, tuult, meelt ja mõtet, omistavad taimedele üleloomulikku väge.”
“Sirel on võimas taim,” sõnab Võlur. “Ära alahinda teda.”
Laps painutab nagu muuseas ühe oksa alla ja nopib kaalutlevalt seitsmelehelise õnneõie, seda uurivalt enda tillukeste kahvatute sõrmede vahel keerutades. “Tüdruk käis hiljaaegu siin, eks ole? ” sõnab ta peaaegu nukralt, silmitsedes kõrgesse rannaheina trambitud jalajälgi, muljutud tulikaid ja roosatavaid, longu vajunud oblikaid, mille õitsvad pead justkui palves maapinda puudutavad.
“Sul on õigus,” sõnab Võlur.
“Ta otsis seda, eks?” Õnneõis pudeneb Lapse pihust tulikate kõrvale rohetava muru sisse. “Nii inimeste moodi. Vaadata õnnele otsa ja seda mitte ära tunda.”
“Ära pahutse, väikseke,” muigab Võlur. “Unusta kasvõi korrakski inimesed ja nende heitlikud mured, mille nad peaasjalikult ise endale külge mõtlevad. Pooled nende muredest on kõigest nende endi väljamõeldis. Las ma räägin sulle parem muinasjutu Valgest Sirelist.”
Laps vinnab end kiviaiale istuma, heledate silmade põhjas helkimas õhtupäike. “No räägi,” sõnab ta jalgu kõlgutades.
“Valge Sirel oli muinasjutuprintsess, ilusaim kõigist,” alustab Võlur. “Tal oli ebatavaline anne panna kõiki ennast armastama. Ta suutis õnnelikuks teha igaühe, kellega ta kasvõi põgusalt vestlusesse laskus. Tal oli hulgaliselt sõpru ja külluses austajaid, kes iga päevaga temasse üha sügavamalt kiindusid.
“Küll sa oled ilus! Küll sa oled tark! Milline võrratu iseloom!” kuulis ta iga päev tunnustavaid sõnu.””
“Las ma arvan,” on Laps skeptiline. “Ta muutus õige pea uhkeks ja kaotas nõnda kõik oma sõbrad?”
“Vastupidi, mu kullake,” muheleb Võlur. “Valge Sireli sõprade ring suurenes iga päevaga, nii et kuhu ta ka ei läinud, saatsid teda alatasa imetlevad pilgud ja soojad naeratused.”
“Minu meelest on väga egoistlik armastada kedagi ainult võime pärast õnnelikuks muuta.”
“Sul on õigus, mu väikseke. Aga sellegipoolest oli see nõnda. Kuid sellest hoolimata polnud Valge Sirel õnnelik.”
“Miks siis?”
Võluri silmades helgib mõtlikkus. “Sest see, kes on harjunud andma, ei oskagi tihtipeale midagi vastu saada. Pikapeale muutusid Valge Sireli sõbrad üha õnnelikumaks, rõõmsamaks, säravamaks. Neid toitis tema elujõud. Valge Sirel aga muutus märkamatult üha kurvemaks, vaiksemaks, kuni närbus ühel päeval sootuks.”
“Sõpradel oli temast kindlasti hirmus kahju,” arvab Laps.
“Kahjuks mitte,” sõnab Võlur. “Nad kõigest silmitsesid pruuni kuivanud rootsikut arusaamatute nägudega ja läksid seejärel igaüks oma teed, unustades ta peagi. Aegamööda kuivas kogu põõsas ära, nii et aednikul ei jäänud muud üle, kui taim välja juurida ja prügihunnikusse vedada.”
“Jälle üks kurb lugu,” poriseb Laps ja seirab uurivalt heledaõielist tihnikut, mille roheliste lehtede vahel mängleb suvelõpupäike.  “Loodetavasti läheb vähemalt Tüdrukul hästi?”
Võlur sügab mõtlikult lõuga. “Jah. Ma arvan, et kuigi ta ei osanud õnneõit üles leida, läheb tal sellegipoolest suurepäraselt.”
“Tore.” Laps hüppab kivimüürilt põlvekõrgusesse heina. “Tõtt-öelda eksisin ma temas. Ta pole kaugeltki nii nõrk, nagu ma esiotsa oletasin.”
“Ega nad tavaliselt olegi. Inimesed on visa liik.”
Lapse väike valge käsi poeb Võluri mõhnalisse pihku ja koos – üks hiiglasuur ja teine imetilluke – sammuvad nad üle tulikate, roosaõieliste oblikate ja taevana sinavate kellukate tagasi metsa niiskesse sügavusse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s