Lugu kurvast kullerkupukandjast

Selles poolmetsistunud pargis
Just nende tumedaina tukkuvate puude all
Valge lume külmas süles
Magab armastus
Koltunud vahtraleht põse all
Ja seelikuserv lumekangaks kirmetanud

Mõni harv kord,
Siis kui ta on veendunud,
Et Sa tõepoolest ei kuule
Kõnnib ta paljajalu üle väljade
Nuttes valgetele hangedele peotäite kaupa
Suviseid põllulilli –
Karkakraid, kellukaid, anemoone,
Madarat, kurerehasid, tulikaid

Tassib sületäie kullerkuppe
Kuldselt lõhnavaks kuhjaks
Otse Su ukselävele
Kus need kõletu külmaga hetkega närtsivad
J
a millele Sa muljud oma hommikused hooletult
K
iirustavad jalajäljed
Külmakohmetanud õitesse varisenud kurbust
Õ
ieti märkamatagi

Milline raiskamine, eks?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s