Mõni päev on nii õige. Tuule õõtsumine rannaroos on leebe. Ja vesi sõbralik, sillerdav, pehme. Liiv taldade all päikesesoe. Kohvi maitse tassis õige. See päikesehelk lauaserval niisamuti. Ja kuigi kardad ikkagi, et miski viib selle hea kohe-kohe ära, ei juhtu sellegipoolest mitte midagi sellist. Vesi on endiselt pehme, liiv soe ja kohvi maitse õige. Päev täis päikese pehmust.
Võib-olla ongi see õnn.
Kirjapiiga Kiiri Saare blogi 
Ilusarmas ülestähemdus. Eks see õnnekild ootabki meid seal, kust me oma südamega märkame teda kaasa haarata! 🙂