Need tuled… Näe, need tuled… Vaatavad üle pimeduses püherdava vee. Need tuled on selle varjulise lahesopi silmadeks. Vahivad mind. Üks silm loojangupunane, teine rohurohelist karva. Keelav ja lubav ühtaegu. Mine vaid õigest mereväravast ja oledki õnnelikult päral. Õhtuks kodus. Kui vaid ilma pääl heitlik teaks, kumba tulukest uskuda.
Sadam tukub oma kesksügist und. Palistab põski põrmuks varisenud vahtralehtede pruunide päädega. Sääl pimeduse serval, kus korraks seisan, on hää, nii hää. See öine taevas on mu sõber. Õrn, poolpilvine. Nii kerge ja kohustustevaba on olla nende raaguvarisenud metsviinaväätide ja rannakadakate varjus. Rambivalguses on kordades valusam. Ega teagi, miks sääl üldse seisma jäin.
Mõnikord kulub aastaid, mõistmaks mõne tulutu unistuse allhoovusi ja kättesaamatut keelt. Mõistmine ja tagantjärele tarkus tuleb tasapisi, nagu esimene hallahommik, mil aed on korraga külmast karge ja õhk valusalt selge, väga selge. Pühapäevahommik kurrukiisuna põlveõndlaid paitamas, keedad teed, unustad end õuele vaatama ja taipad ühtäkki, iseennastki imeks pannes, et selle sadama serval, sääl kadakate valges vaikuses, on üle aegade jälle rahulik, väga rahulik ning hää.
Kirjapiiga Kiiri Saare blogi 
Pilt nopitud FB-keskkonnast.