Motivatsioonita kevad

salatee

Kui kummastav. Ma ei tahagi enam käia seda teed. Seda kanarbikuvõserikku kasvavat salarada, mis veel vaid aimamisi vanade remmelgate varjust terendab. Ikka leian põhjuse, et kõrvale põigelda, mitte mõelda sääl hargnevatele võimalustele. Ega ma enam suurt usugi neid valikuid, suutmata kedagi tõsiselt võtta. Ette ennustatav tulem oleks nagunii valu. Või tühjus. Või pettumus. Või need kolm kokku. Milleks siis?
Sina viisid liiga jõuliselt kõik endaga kaasa. Selle hapra unistusesinise maailma, mille kuninganna kord olin. Mille kõikuma löönud troonist vabatahtlikult loobusin.

 

Võib-olla peaksin viisaka inimesena tundma kahetsust, et olen mõne kena ja kurvasilmse hoolimatult ootama jätnud. Niisama, ilma mingi nähtava põhjuseta. Küllap huvipuudusest. Olematuks kahanenud motivatsiooni tõttu. Niiviisi lahinguid ei võideta, tean. Aga ma ei vaevu alustamagi. Milleks? Minu silmis on nad kõigest võõrad, katkised ja odavad lelud. Eranditult nad kõik. Isikupäratud peegeldused vaateakendel, mis minusse ei puutu.



Ega elamise kunst polegi mingi nõiakunst. Kõigest mõned lihtsad reeglid, millest pole hingerahu seisukohalt mõistlik mööda vaadata. Hoia oma elu võimalikult lihtne. Soovidevaba. Vajaminevat ei pea pikisilmi teiste käest ootama ja endale manguma. Kõigest mõningase isikliku panuse läbi on see nagunii saadaval ja sinu. Iseasi, kas sellest kunagi enam sellist siirast helget rõõmu tunnen nagu toona, sinise maailma valitsejannana.

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s