PKui sa arvad, et sind pole enam olemas, siis eksid. Kõigis inimestes, kellega kokku puutun, otsin alateadlikult sind. Aga nad pole sina ega saa selleks mitte kunagi. Vahel olen eneses pettunud, kuidas mõne inimesega mööda panen ja mu tugevalt intuitiivne meel mind reetlikult alt veab. Kirjutan võhivõõrasse enda unelmad, kuigi neid pole seal kunagi olnud ega tõenäoliselt saagi olema. Sellist koormat, olla keegi, kes nad ei ole, pole mul õigust kellelegi panna. Seega taandun. Vaikselt ja märkamatult, nagu poleks mind ennast kunagi olnudki.
Lõppeks polegi meil endil mitte kedagi peale me eneste. Ja enesega rahu tegemine ja iseenda kiiva kiskunud maailmapildi otseks kohendamine ning meelekindlalt edasi kõndimine on ainumas mõeldav võit. Võit üle iseenese, üle enda emotsionaalsuse.
Pilt: FB
Kirjapiiga Kiiri Saare blogi 