Ma tean. See sinu nähtamatu vaimne võim minu üle on alati olnud kõigest mu enese pelk kujutelm. Magus ja ühtaegu valus. Rahesadu, tormid ja orkaan möllavad vaid meie endi sisemuses, ei mujal. Maailm on ikka samasugune – turvaliselt argine, hall ja tavaline.
Kinnisideed, need on me endi mõttepalangutest võrsunud umbrohi. Mu vankumatu vajadus sinust ja sellest vanast väest kinni hoida. Kujutelmast, mis pole kunagi tegelik sina olnudki. Ma ju tean. Ma tean. Mu mõistus on alati olnud targem kui mu emotsioonid. See vimmakas võserik lokkab vaid minus eneses, ei kusagil väljaspool. Seal on endiselt kõike – ilutulestikku, aasade viisi igihaljaid õisi, ulguvat raju ja tuules kolisevaid aknaluuke.
On aprilli lõpp ja akna taga sajab lund. Nagu ühel ammusel kevadelgi. Maailm oli siis teistsugune. Õrnalt õielõhnane ja illusoorseid lootusi täis. Selles oli rohkem värve. Aga ka varjupoolt.
Kirjapiiga Kiiri Saare blogi 