Valguses ja varjus

  

Kustuv päevavalgus Lehtma rannas.
Vahel meeldib mulle just seesugune maailm, mis paistab kõigest varjatuna, justkui läbi kõrkjate ja kõrgeks kasvanud rannaheina.
Nii tajudki kõigest aimamisi, mida see endas sisaldab – neelad endasse seda juhuslikku rannalt peegelduvat nõrka valgust, puude tumedaid varje, kivide endasse imanud päevasooja ja püsid peaaegu nähtamatuna, hääletu ja samas üleni elusana, kõike end ümbritsevalt kirjeldamatult selgelt eristades.
Õhtus on üldse märksa sügavam, meditatiivsem rahu, kui päeva heledas valguses. Hetked, mis võimaldavad olla ehk kõige enam me ise. Kui ei pea midagi tegema, vaid võib lihtsalt seista ja hingata mere lõhna, kuulda kajakate nõrku hüüdeid, korjata märkamatult pihku mõni üksik õietolmune suvelill, et see mõne kodus parajasti poolelioleva lemmiklektüüri vahele järjehoidjaks unustada.

Mind tea, võib-olla on ka elus nõnda, et see, mida tajud kõigest aimamisi, ongi märksa paeluvam, kui avatud raamat, mis on kõigile sirvida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s