Mööda meekollast lund



“Sa tõepoolest ei peaks siin käima,” kõlab korraga üsna mu lähedalt soe ja pisut pilklik hääl. Lasen ehmunult riidepuul rippuvast raskest tumerohelisest kangast lahti, mispeale see sahinal tagasi endisesse asendisse libiseb ja tõstan teolt tabatu moel hämmeldunult silmad.
“Sina siin? Kust Sa siia said? Ja miks ma pole Sinust tervelt viis päeva midagi kuulnud?” kogelen, ühtaegu õnnesegast rõõmu ja jahmatust tundes, märgates Sind seismas selle kitsukese, keldrilõhnase ja omamoodi nukrusepitserit kandva poe kõige hämaramas nurgas.
Su silmad tõmbuvad naerust pilukile ja üheks pikaks viivuks tahaks ma selle sisse lihtsalt ära sulada.
Pilguga üle Su näo rännates märkan, et Sa oled märksa enam päevitunud kui eelmisel korral, kandes mingi ainult Sulle omase sundimatu elegantsiga stiilseid pleegitatud teksasid ja veidralt iseäralikku sidrunikarva T-särki, millest hoovab minuni nõrka kummalist kevadvärskust. Lõhna, mida ma varem Su juures täheldanud ei ole.
“Ma omistan ilmselt ajale pisut teist tähendust, kui enamik inimesi,” lausud Sa aeglaselt ja astud lähemale. Sa heidad põgusa pilgu tumedast riidest kangale, mida ma äsja sentimentaalselt näppisin ja sõnad vaikselt: “See ei lase sind kunagi päriselt vabaks, eks ole? Kas pole kummaline?”
Keeran poele pisut löödult selja ja kõnnin mööda kitsast looklevat kivitreppi üles, tänavale. Sinna, kus kummalises kontrastsuses poe rusuvale hämarusele lõõskab mulle vastu hele soe päev, mis on täis õnnelikult puhkevaid ja üksteise võidu õrnalt rohetavaid kaski. Kuldses läbematuses kraavipealseid ummistanud kollaseid varsakapju läbisegi lillade kellukatega. Tiigiservas elavalt pladistavaid ja paarilisega varjamatult flirtivaid parte. Sinna, kus inimeste kõnnakusse ja lausekatketesse on tekkinud mingi seletamatu kevadine kergus, mida ma korraga samaväärselt kadeda ahnusega omada tahaks.
“Jah, see on kummaline,” tõden vastutahtsi. “Nagu on kummaline iga lõpuni lugemata muinasjutt, mis jääbki alatiseks painama.”
Sa saadad pilguga meist mööduvat roosas kampsunis last, kes veab enda järel tillukest pähkelpruuni taksikoera, kes uudishimulikult sabaga vehib ja meid oma mustade läikivate silmadega seirab ja vaikid.
“Mida Sa siit ikka veel leida loodad?” sõnad Sa lõpuks. “Mingit ähmast seost Temaga? Miks sa omistad Talle tähendusi, mida Ta endas tegelikkuses mitte kunagi ei kandnud?”
“Ma mäletan siiani Ta naeru,” sõnan. “Lihtsalt haiglane, kuidas ma midagi seesugust, mis minust taolise jõulise vibratsiooniga läbi sööstis, unustada ei suuda.”
“Tule,” sõnad Sa viimaks napilt ja libistad oma sõrmed kindlalt ümber mu käe. Nende puudutuses on mingi rahustav turvaline kindlus, mis neelab korraga alla enamiku mu mürkrohelistest ahnusest, mis mind poepimeduses hukutava deemonina luuras.
“Kuhu?”
“Olevikku,” sõnad Sa vaikselt ja hakkad endale omase kergusega sammuma mööda väikest kruusast rada, mille on ühtlase kihina katnud maha pudenenud vahtraõite meekollane lumi.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s